Jalgpallisaapad vahetati hokiuiskude vastu
“Jalgpalli on ka varem päris edukalt mängitud,” ütles Benno Tael, kes kuulus korduvalt Eesti koondisse. “Nüüd kipume selle vahel unustama. Arvame, et jalgpall sündis alles Eestis riigi taasiseseisvumisega.”
1956. aastal osalesid nii Tael kui ka peagi 75-aastaseks saav Hillar Maldre Eesti koondises N Liidu esimesel spartakiaadil. Talvel kuulusid mõlemad Eesti jäähokikoondisse. “Ega minagi hokist pääsenud. Treener Sillak (Karl-Rudlof Sillak – toim) tõi mulle 1950. aastal uisud, et võtku ma ja õppigu selgeks,” sõnas Tael.
Kõvad väravavahid
Maldre tuli jalgpallis Eesti meistriks vaid korra, jäähokis on tal meistrimedaleid seevastu kaheksa. “Hoki meeldiski mulle rohkem,” lausus ta. “Võib-olla sellepärast lõin seal ka sageli väravaid.”
Tael oli enda sõnul siis meeskonnas noor algaja, Maldrest ikkagi kaks aastat noorem. Tegelikult jõudis Tael juba 1954. aastal Leningradi TOM-i jalgpallimeeskonnas mängides N Liidu karikasarjas veerandfinaali.
MängijastaaÏi on meestel aga aukartustäratavalt. Maldre mängis jalgpalli 1947–1968 ja hokiplatsil 1950– 1968, Tael vastavalt 1949–1963 ja 1951–1967. Maldre kandis kõik mängud ja tulemused aasta-aastalt ilusas käekirjas päevikusse. Iga mängu juures ka enda väravad.
Kunagised kaaslased meenutavad ülivõrretes kaht väravavahti, Ants Veldermanni ja Georg Krulli (endine Krjukov). Viimati mainitu oli puurilukk nii suvel kui ka talvel.
“Krull oli kindlasti meie esimene suur sõjajärgne täht,” ütles kogenud mängumees Hillar Maldre. “Tema mängukindlus andis kogu meeskonnale hoopis teise hoo. Rahvas käis teda vaatamas.”
Mees, keda hüüdnime järgi tunti rohkem Krulli Mardina, mängis enda sõnul parimad mängud 1947– 1952 Tallinna Dünamo väravasuul. See oli eestlaste meeskond, võõrana mängis grusiin Hoperia.
“1948. aastal mängisime Kadriorus pea kümne tuhande pealtvaataja eesliidu tippklubidega. Leningradi Dinamot, kes oli meistrisarjas kuues, võitsime 2:1. Meistermeeskonnale AKSK-le kaotasime 0:2,” meenutas eile 80-aastaseks saanud Krull.
Pärast seda kutsuti Krulli Moskva Dinamosse, aga mees loobus pakkumisest. 1952. aastal avastati jalgpalluril tuberkuloos. Jalgpalliharrastus jäi katki, aga haigusest sai ta võitu.
Maldre mäletamist mööda lasi Krull kord Jõgeval Dünamo hokiväravas seistes jääl hüpelnud litri sisse, mis vihastas treener Elmar Saart: “Sa pole mitte Krulli Mart, vaid Tünni Mart.”
Pärast Krulli tõusis esile Veldermann. Kui kuuekümnendate aastate lõpul valiti Eesti läbi aegade parimaid jalgpallureid, asetati ta Evald Tipneri ja August Lassi järele.
Mängud täismaja ees
Mehed näitasid albumist vanu fotosid. On need tehtud siis Venemaa linnades või Tallinnas, tribüünidel üle kümne tuhande pealtvaataja. See tundub praegu veidi uskumatugi.
“Kui 1956. aastal Göteborgi Sture Tallinnas käis, tuli vastavatud Komsomoli-nimelisele (nüüdne Kalevi – toim) staadionile 20 000 pealtvaatajat. Kuid see ei kohutanud, olime sellise publikuga harjunud,” lausus Maldre.
See ongi jäänud Eesti jalgpalli publikurekordiks ja praegustel staadionidel ei saa tippmarki ületada, sest turvanõuded seavad raamid ette.
Tael tegutses aastaid treeneri ja kohtunikuna. Tema eredaim mälestus pärineb Kiievi Dinamo ja Moskva Spartaki mängust, mida 100 000 inimese ees vilistas eestlastest kolmik Eugen Härms, Heinard Kaat ja Benno Tael. “Me ei kuulnud äärele isegi Härmsi vilet, ainult inimmassi mühin kostis kõrvu,” rääkis Tael.
Maldre, kes kuulus ka 1962. aastal I rahvaste talispartakiaadi Eesti hokimeeskonda, tunneb veel kurbust, et kuuekümnendate aastate lõpul algas mõlemal alal venestamislaine ja eestlased lükati kõrvale.
“Nii jalgpall kui ka jäähoki olid enne seda eestlastele olulised alad, aga spordijuhid mõtlesid teisiti. Nüüd taastab jalgpall õnneks oma positsioone,” lausus ta.
