Kehaline kasvatus: higi ja ajud

„Priit, kas joosta tuleb päka või kanna peal?”

Seda küsivad mult sõbrad – algajad spordiharrastajad, kõik intelligentsed inimesed, olgu nad pärit Tallinnast, Tartust või Pärnust. Muidugi on jooksus esmatähtis pöid (ehk päkk) ja mida kiirem jooks, seda tähtsam. Kuid pigem tekitab tähelepanelike ja intelligentsete inimeste teadmistelünk küsimuse: mis toimub Eesti kehalise kasvatuse tundides? Kuidas on võimalik, et pärast kõiki kooliaastaid pole inimesed oma õpetajatelt jooksutehnika põhialuste kohta midagi kuulnud? Kas tundides siis ei õpetata spordialade tehnikat?

Jätame kõrvale hariduse unustamisfaktori – Briti ülikoolide ajaloo-osakonnad on täis esmakursuslasi, kes ei suuda Esimest maailmasõda õigesse sajandisse paigutada. Ega minagi mäleta bioloogiatunni mitokondritest suurt midagi. Kuid spordialade tehnika õppimiseks on kehalise kasvatuse tundidel ja kasvõi lühiajalisel trennis käimisel oluline erinevus. Piisab mõnest kergejõustikutrennist ja pöiatõuge peaks vähemalt teoreetiliselt olema meelde jäänud.

Loe edasi, milliseid vajakajäämisi autor keskmist kehalise kasvatuse tundi jälgides tähele pani.