Kersti Sirel: suurim probleem on puudus treeneri õppekavast
Kersti Sirel, kas tänapäeva treeneril on akadeemilist kõrgharidust enam üldse vaja?
Jah, üldjuhul küll, sest tegemist on noorte õpetamis- ja kasvatusprotsessiga. Millegipärast keegi ei küsi: kas õpetajal on koolis kõrgharidust vaja? Treeningu- ja võistlusprotsessile lähenetakse väga üheülbaliselt: hüppavad, jooksevad, mängivad. Mis see siis ära ei ole kedagi utsitada, suunata, innustada? Kipume unustama, et protsessi edukaks rakendamiseks on vaja teadmisi mitmes vallas, nagu pedagoogika, anatoomia, füsioloogia, kinesioloogia, rääkimata erialasest kompetentsist. Miks ma ütlen, et üldjuhul? Sest alati on võimalikud erandid, eeskätt „treenerigeeniga” tipptasemel sportinute puhul, kelle kogemustepagas on arvestatav. Küll aga eeldab selline erand täiendavat teadmiste omandamist seal, kus king pigistab. See omakorda eneseanalüüsi ja oskust tunnetada ja märgata nõrka kohta oma teadmistes.
Kas treeneri kutsekvalifikatsiooni süsteem devalveerib kõrghariduse omandamise vajadust?
Praegusel hetkel ma ei saa seda otseselt väita, sest Eestis ei ole võimalik üheski kõrgkoolis spetsialiseeruda. Vastavat õppekava ei ole lihtsalt olemas ja sellesisulist koolitustellimust ei ole ülikoolid saanud. Seda puudujääki kompenseeritakse treenerite täienduskoolituste raames vastava kutsekvalifikatsiooni taseme saamiseks korraldatavate erialaste koolitustega.
Tõsi, eelöeldu ei puuduta üldaineid, nagu anatoomia või füsioloogia, mis sisalduvad eri kehalise kasvatuse õppekavades. Siin ma näengi kõige suuremat probleemi: me ei saa rääkida treenerite koolitamisest kõrgkoolides, kui vastav õppekava puudub.
Mis on praegu kehakultuurihariduse andmise peamised kitsaskohad?
Kehalise kasvatuse õpetajate koolituse puhul on olukord selge: õpetaja kutsekvalifikatsiooni saamiseks peab läbima vastava õppekava täismahus ehk saama 200 ainepunkti ja see annab õpetajana töötamiseks nõutava magistrikraadi.
Treenerikutse saamiseks tuleb oma pädevust tõestada kutsekvalifikatsiooni komisjonile, kõrgkool vastavat kutset omistada ei saa. Ka siis mitte, kui oled omandanud kehalise kasvatuse õpetaja magistrikraadi ja läbinud oma spordialaga seotud õppeained.
Kui me tahame, et meie noori koolitaksid akadeemilise hariduse saanud treenerid, tuleb esmalt kõrgemal tasemel fikseerida selline vajadus, teha riiklik tellimus nimetatud spetsialistide koolitamiseks ja seejärel töötada välja vastav õppekava.
Milles on TLÜ eesrindlik?
Oleme järk-järgult oma õppekava valikainete loetellu toonud mõnede spordialade teooria ja didaktika õpetamisega seotud ained, mis vastava õppetöö läbimise korral annavad eelduse ja võimaluse sooritada õpitu baasil vastava spordiala erialaeksam.
Kas teie arvates on õpetaja ja treeneri palganivoo ühtlustamise nõue mõistlik?
Räägitud ja arutatud on nendel teemadel pikalt ja kaua, paraku lahendus puudub.
Palgaprobleemide kõrval kerkib teravalt ka sotsiaalsete garantiide probleem: paljud treenerid töötavad stipendiaatidena, et piskut raha säästa lastele paremate tingimuste tagamiseks. Nii mõnelgi ei ole haigekassakaarti, rääkimata pensionisammastesse raha kogumisest.
Teine teema on seos treeneri kutsekvalifikatsiooni taseme ja palga vahel. Seda ei eksisteeri, sest kusagil ei ole fikseeritud, missugune rahasumma/palgaaste millisele kutsekvalifikatsiooni tasemele vastab.
