KOMMENTAAR: Ühe põlvkonna auga välja teenitud triumfiõhtu
2004. aasta suvel, kui Heino Endeni juhendatud Eesti koondis, kus põhivankrit vedasid veel vanameistrid Martin Müürsepp, Gert Kullamäe, Valmo Kriisa, Rauno Pehka, samuti Tanel Tein, jäi pärast ebaõnnestumist kõige valjemini kõlama ja võimenduma peatreeneri legendaarseks saanud kriitika tollal 21-aastaste Janar Taltsi ja Gregor Arbeti ning nende põlvkonna pihta – et nad piisavalt vaeva pole näinud ega pead pole tõstnud.
See kriitika on eakaaslaste Taltsi, Arbeti ja Kristjan Kanguriga pikalt kaasa käinud. Vahel õigustatult, meenutades näiteks 2008. aasta suve, mil Saku Suurhallis saadud 54:60 kaotus Portugalile pani aluse Eesti “mudaliigasse” kukkumisele - mängus, kus nii Kangur, Arbet kui ka paar aastat noorem Tanel Sokk nullile jäid. See, koos järgnenud B-divisjoni kukkumise ning esimeste vähe rõõmu pakkunud aastatega seal, jääb põlvkonna taagaks. Tihti on see kriitika kõlanud aga ebaõiglaselt.
Omal moel oleks Kangur, Talts, Arbet, Sokk ja nende eakaaslased oma kaotustega jäänud süüdi justkui selleski, et neid ei oodanud koondisse kerkides ees tugev tuumik 70-ndate teisel poolel ja 1980.-81. sündinutest (Tanel Tein ja Tarmo Kikerpill ning tolleks ajaks koondisest taandunud Andre Pärn olid tolle perioodi mängijatest ainsad pikaajalisemad põhimehed). Või et nende oma põlvkonna mõnedki andekamad ja Taltsist-Kangurist tunduvalt varem korvpalliga alustanud üldse tipu lähedale ei jõudnud. Või selles, et nende järel tuli jälle mitu head aastat oodata, kuni Rain Veidemani, Siim-Sander Vene ja Sten Soku näol järgmised mehed ilmusid, kellest sel tasemel abi.
Ebaõiglaselt selleski mõttes, kui mõelda, kuhu nende parimad klubikorvpallis jõudnud. Kanguri aastatele Itaalias ja Euroliigas on isegi eelmisel “kuldsel põlvkonnal” vähe võrdväärseid klubikarjääre vastu panna. Neidki pole palju olnud, kes sarnaselt Taltsile mänginud Euroliigas, aastaid Saksamaa ja Itaalia taolistes liigades. Ja kõik see pole neile sugugi ürgandekusest sülle kukkunud.
Nad on töötanud, õppinud, arenenud. Oma vooruste ja nõrkustega. Kes rohkem, kes vähem.
Uues formaadis EM-finaalturniirile jõudma oli see meeskond valmis juba varemgi , aga koolirahaks läksid veel B-divisjonist üles kerkimine ja mullu saatuse irooniana ulmetugevasse alagruppi sattumine.
See põlvkond oli ära teeninud vähemalt ühe suurema õnnestumise. Vähemalt ühe sellise triumfiõhtu nagu eile suurhallis ja nagu 2015. aasta EM-finaalturniirile pääsu näol võideti.
