Mait Patrail rõõmustab, et tähtis mäng peetakse tema kodulinnas, kus on alati häälekas ja asjatundlik publik. Terje Lepp

 ••Mait, mängisid kolm aastat Šveitsi tippklubis Schaffhauseni Kadetten, kahel viimasel aastal võitsite ka meistritiitli. Tunned, et see liiga on sinu jaoks ennast ammendanud?

Päris nii öelda ei saa, sest sel hooajal mängisime Meistrite liigas tugevaid mänge, kust sain palju kogemusi, nägin uusi mängijaid ja tundsin end lõpus nii kindlalt, et võtsin ka liidrirolli. Praegu on isegi kahju ära minna, sest sisekliima on väga hea, sõbrad tekkisid... Ent Saksamaa liiga tase on muidugi hoopis teine. Kui Šveitsis sain veel mõnes mängus jala sirgeks lasta, siis uues klubis sellist võimalust ei ole.  

•• Kas saksa keel on sul nüüd nii suus, et oma uues klubis Lemgos saad probleemivabalt suhelda?

Suhtlustasandil on keel suus, kuid kuna Lemgo on Kesk-Saksamaal, on seal kindlasti oma släng ja dialekt, millega tuleb harjuda. Aga karta pole midagi, kolme aasta eest, kui läksin Šveitsi, olin noor, inglise keelgi polnud väga hea, rääkimata saksa või vene keelest. Ometi sain suheldud.

•• Sul on seljataga pikk hooaeg. Kui keeruline on tulla pärast hooaja lõppu veel ülitähtsaid koondise mänge pidama?

Üsna raske, sest pärast liigavõitu lähevad emotsioonid alla. Tuleb ennast kõvasti motiveerida, ilusad ilmad ei muuda seda kergemaks. Aga praegu leiame jõudu, sest meil ei ole kunagi nii head seisu olnud. Oleks all neli kaotust, oleks olukord ja tahe mängida muidugi sootuks teine. Praegu seisab ees väga tähtis mäng. Makedoonlased on küll favoriidid, kuid kui meil kõik õnnestub, võime neid üllatada.

•• Mis on Eesti salarelv?

Eelkõige tuleb kaitse pidama saada, oluline on väravavavahtide hea töö. Sügisel Makedoonias ei töötanud ka meie rünnak, hoopis nemad tapsid meid kiirrünnakutega. Kuna Janar (Mägi – toim) seal ei mänginud, olid keskel väiksemad mehed, keda nad said kompaktsemalt kaitses võtta.

•• Sinu jaoks on oluline kindlasti seegi, et koondise viimaste aastate tähtsaim mäng peetakse peaaegu su koduõuel?

Jah, olen alati öelnud, et Põlva pub­liku ees on väga hea mängida. Kui peaksime kohtumise Makedoonias, saaksime kõik aru, et või­duvõimalused on nullilähedased.

•• Eesti koondise tuumik mängib välisklubides. Kas sinu hinnangul tuleb see rahvusmeeskonnale kasuks või näiteks kokkumäng hoopis kannatab seetõttu?

Olen Janari ja Deneriga (Jaanimaa – toim) pikalt noortekoondistes kokku mänginud, see küll probleeme ei tekita. Pigem on kõik sammukese edasi astunud. Aga meil kõigil tuleb vanus peale, ongi aeg mängida suurte meeste mängu.

•• Võrkpallurid jõudsid juunioride MM-ile 1999. aastal ja täpselt kümme aastat hiljem mängiti täiskasvanute EM-il. Teie mängisite juunioride MM-il 2009. aastal. Nii et aega atra seada justkui veel oleks?

Meie põlvkond, nii 1986 kui ka 1988 sündinud mängisid ju kõikidel omavanuste suurturniiridel. Praegune koondis on hea, igale positsioonile on vahetust võtta, samuti on hea sisekonkurents.

•• Palju sa lõppenud hooajal kodus käia said?

Aprillis, pärast karikavõitu, anti viis päeva puhkust. Sel aastal oli esimest korda nii, et Šveitsi liigas mängiti play-off’e. Varem selgus võitja põhiturniiri järel. Kuigi olime kümne punktiga võitnud, pidime enne finaale veel üldfüüsilist tegema ja valmistuma. Ühelt poolt oli see hea, sest pinge säilis ja publik oli saalis, teisalt pikendas see mängijate hooaega. Aga samas, möödunud aastal, kui võitsime tiitli reamängus mõne pealtvaataja ees, ei olnud mingit emotsiooni. EHF-i karikasarja finaal oli märksa tähtsam.

•• Kuidas sinu suvi pärast koondisemänge jätkub?

Puhkan kolm nädalat, juuli keskel sõidan Saksamaale. Korteri sain ühelt Ungari koondise mängijalt, kes võistkonna juurest ära läheb. Saksamaal peab enda eest ise hoolitsema, seda, nagu Šveitsis, et lähed kohale ja kõik sind ees ootab, ei tasu loota.