Martin Johannson: kõige tähtsam on meeskond üles kütta
Martin, oled mänginud pärast HC Kehrast lahkumist Kreekas ja nüüd Rumeenias. Kumbki riik ei ole just igapäevane sihtkoht, kuhu pallimängijad tahavad minna. Kui kerge sul neisse ühiskondadesse sulanduda oli?
Rumeenias oli kindlasti kergem. Kreekas ei olnud poisid profid, seega oli neil väljaspool väljakut oma elu ja palju teha. Grupihinge ei tekkinud, kontakti kõigiga ei saanudki. Eks neil ole igapäevaselt raske, kuigi nad üritavad endale omaselt majandusprobleemidest mööda vaadata ja muretut elu elada. Aga samas kõik teavad, kuidas seis on.
Rumeenias on mängijad profid, vaba aeg on meil ühine. Kambavaim on kõrge, oleme tõesti nagu perekond. Kõik saavad omavahel hästi läbi, mis on oluline faktor ka väljakul. Teineteise tunnetamine on väga hea.
Eestis ei ole käsipallurina teatud tasemel enam midagi teha. Mingis punktis tuleb tolm jalgadelt pühkida. Kreeka oli väike samm edasi, Rumeenia on omakorda korralik samm Kreekast edasi.
Kas sinul õnnestus Kreekast nii lahkuda, et keegi sulle võlgu ei jäänudki?
Ei. Esimeses klubis (Veria Filippos – toim), kus mängisin, jäi ikka veidi üles. Ja ega seda enam loota ei ole ka.
Rumeenias mängid sa nüüd teist hooaega. Kas ja kui palju sinu meeskond suvel muutus?
Mitte eriti, üks kohalik mängija tuli juurde ning Eesti publikule hästi tuntud Maksim Butenko (mängis Põlva Servitis – toim).
Kui palju sa koduses liigas omal ajal Butenkoga vastamisi said mängida?
Palju, saime ikka korralikult maadelda. Butenko oli seal ajal üks Eesti staarmängijaid. Mina jälle hakkasin kaitses arenema ja pidin tema vastu mängima. Mõnikord läks temal paremini, mõnikord minul.
Kuidas sa hindad, kas sinu arengu taga on hea treener, kõva konkurents, tasavägised mängud või midagi neljandat?
Tegelikult kõik. Klubi sees on konkurentsi, pean tööd tegema ja võitlema, et endale koht platsil tagada. Kiirus on suurem, jõuharjutused on teistmoodi. Alguses oli isegi harjumatu, aga kui keskenduda, saab kõigega hakkama.
Kui Kreekas sai suvel kaks kuud puhkust, siis Rumeenias neli nädalat. Selle ajaga ei jõua kevadine vorm veel täielikult kaduda ega pea uuesti kokku saades nullist alustama. Kui korralikul tasemel tahad teha, ei tohi hetkekski end käest lasta – korra pilgutad silma ja oled juba maha jäänud.
Sinu klubi kukkus äsja eurosarjast välja ja sa ka ütlesid otse, et aserbaidžaani kohtunikud vilistasid mängu Türgi klubile ära.
Paar aastat tagasi nägin Youtube´is Katari ja Lõuna-Korea mängu, kus toimus midagi sarnast. Tundus, et see oli lavastatud, aga nüüd tean omast käest, et sellised asjad juhtuvadki. See on kehv tunne, kui näib, et tee trenni niipalju kui tahad ja lõpuks ei olene sinust platsil midagi. Hoopis seisad suurte silmadega ja laiutad käsi. Õnneks olid meil klubi bossid ka kaasas, kes nägid, mis toimus.
Sina oled nüüdse koondise peatreeneri Jüri Lepa kasvandik. Sulle peaks seega uue juhendaja käekiri sobima?
Mul ei ole eelistusi, kes on treener. Olulisem on, et oleksime meeskonnana edukad. Alustasin koondises, kui peatreener oli veel Riho-Bruno Bramanis, edasi tuli kohe Kalmer Musting, kes tegi väga head lükke: noorendas meeskonda, mille järel tase kohe tõusis. Aga viis aastat on pikk aeg. Jüri oli päris ammu viimati peatreener ja vahel on muutused head.
Eesti on Belgiaga viimastel aastatel kolm korda kohtunud. Mis sina neist mängudest mäletad?
Mäletan skoore ja seda, et mänguaega sain kõvasti. Belglased ei löö massiga, nad on pikad ja liikuvad. Ometi usun, et oleme neist igas elemendis üle. Kõige tähtsam on meil end meeskonnana üles kütta.
