Okupeeritud Eesti laskurid pool sajandit tagasi MM-il

Esimesed sõjajärgsed laskespordi maailmameistrivõistlused toimusid 1947. aasta augustikuu esimestel päevadel Stockholmis. Rootslaste initsiatiivil korraldatud MM-iga tähistati maailma laskespordi 50-ndat juubelit.

Teine maailmasõda oli hävitanud rahvaid ja kaotanud riike. Hõrenenud olid ka laskesportlaste read. Nii puudusid Stora-Skoggeni laskerajal osavõtvate maade hulgast Eesti, Prantsusmaa, Ungari, Saksamaa... Ometi olid eestlastest täpsuskütid siiski tulejoonel.

Eesti esivõistlused Rootsis

1939. aasta maailmameistrivõistlustel Luzernis võitsid Eesti laskurid teistkordselt Argentiina karika ja tõusid riikidevahelises arvestuses maailma esimeseks laskespordimaaks. Siis otsustati, et 1943. aasta MM võiks toimuda Tallinnas.

Kuid vahele tulid okupatsioon ja sõda. Pidamata jäid kolmed MM-võistlused ning kui ükskord suurvõistlusi jätkati, puudus maailmakaardilt Eesti Vabariik. Endised kuulsad laskurmeistrid ja nende juhendajad olid kas okupantide poolt mõrvatud, langenud lahingutandril, varjasid end metsas või viibisid paguluses. Kõige enam asus endisi laskureid Rootsis ja kui sai teatavaks lähenev MM, otsustasid selleks valmistuda ka eestlased.

Siis toimusidki Rootsis Eesti esivõistlused. Võistlustulemused kinnitasid, et eesti laskurid kuuluvad oma täpse silma ja kindla käega endiselt maailma paremikku. Vabapüssi harjutuses 3x40 meetrilt tuli 1127 silmaga esimeseks Johannes Pirson, kellele kuulus ka "Orto" poolt välja pandud hinnaline hõbekarikas. Talle järgnesid Villem Eglon 1118 ja Olev Lellep 1116 silmaga.

Lamadesasendis oli täpseim Villem Jaanson 397 silmaga. Põlvelt laskmises tulevane Kanada olümpiakoondislane Evald Gering 383 ja püstiasendis Villem Eglon 363 silmaga. Seejärel otsustati nõutada endale stardiluba ka Stockholmis algaval MM-il.

Eestlastele MM-ilt 29 auhinda

Enne maailmameistrivõistluste algust toimus Stockholmis rahvusvahelise laskurliidu kongress, kus oli päevakorral ka nn Eesti küsimus. Maailma parimat laskurmaad esindasid kongressil A. Ratiste, A. Reio, H. Perlitz ja H. Tõnisson. Otsustati, et eestlastel, kelle maa on ajutiselt okupeeritud, lubatakse kaasa võistelda individuaalselt. Seega märgivõistlustel, kus MM-tiitleid küll ei jagatud, kuid võisteldi kuld-, hõbe- ja pronksmärkidele.

Nii käisid eestlased MM-võistluste tulejoonel ka 1947. aastal ja seda vana tava kohaselt edukalt. Meeskonna parimaks osutus Villem Jaanson, kes võitis väikepüssi harjutuses neljast asendist esikoha. 478 silmaga 500-st omandas ta Rootsi-Argentiina ühingu poolt väljapandud auhinna. Eestlastest jõudsid esikümnesse veel A. Nõmme (7. koht), H. Perten (9.) ja O. Lellep (10.).

Lisaks Jaansonile võitsid kuldmärgi ka H. Perten, E. Artna, A. Nõmme ja J. Pirson. Hõbedasi autasusid saavutati üheksa mehe (V. Jaanson, V. Eglon, V. Kukk, V. Kolla, O. Lellep, E. Artna, J. Pirson, H. Plutus ja H. Pent) poolt neliteist. Lisaks kümme pronksmedalit, millega tulid toime V. Jaanson, H. Perten, V. Kukk, E. Artna, A. Nõmme, H. Plutus ja E. Gering.

Tervikuna kujunesid viiekümne aasta eest peetud MM-võistluste tulemused tagasihoidlikeks, sest enamik võitjaid oli veteraniseisuses. Argentiina karikas, mis kümme viimast aastat oli kuulunud eestlastele, rändas taas Shveitsi. Kuid eestlaste poolt 1937. aastal Helsingis püstitatud maailmarekond 5526 silma jäi ületamata. See langes alles 1952. aastal.

Veel pikem iga oli Elmar Kivistiku vabapüssi kogusumma rekordil. Eesti läbi aegade edukaima laskuri maailmarekord pidas vastu seitseteist aastat (1937-1954). Stockholmis võitis soomlane Janhonen 1116 silmaga, mis oli Kivistiku 1124 järel siiski maailma kõigi aegade teine tulemus.

Loodi ajalooline pretsedent

Ja kuigi Eesti ametlikult 1947. aasta MM-il ei startinud, oli eestlaste kohalolek ja individuaalne kaasavõistlemine omamoodi ajalooline pretsedent. ühelgi järgmisel tiitlivõistlusel enam venelaste poolt okupeeritud Eestile sellist võimalust ei antud. Surve idast tegi oma töö.

Olgugi, et 1949. aasta MM-i korraldajad argentiinlased kutsusid eestlasi lahkelt järgmistelegi tiitlivõistlustele ja kinnitasid, et mingeid takistusi Eestile iseseisva võistkonnaga esinemiseks ei tehta. Paraku muutus maailm kiiremini kui argentiinlaste sinisilmne lubadus.

Kohalolekuga Stockholmi MM-il kinnitasid eestlased aga maailmale, et kuigi Eesti riik oli mõneks ajaks maailmakaardilt kadunud, ei olnud selle väikeriigi laskurite tublidus sugugi ainult minevik.

TIIT LääNE