Oleg Sapožnin: Tallinna valimine olümpiaregatiks oli ootuspärane

Viis-kuus aastat enne Moskva olümpiamänge ja Tallinna olümpiaregatti olid Oleg Sapožnini (78) elus tähelepanuväärsed. Ta oli regati Tallinna osakonna juht.

•• Härra Sapožnin, kas pretensioonidega tohib teie poole pöörduda?

(Naerab). Arvan, et suudame koos Arnold Greeniga, kes oli Moskva olümpiamängude Ignati Novikovi juhitud korralduskomitee üks 12 aseesimehest, küsimustele vastata küll. Kõige kuumematel päevadel oli Tallinna valitsuses ametis üle 700 inimese. Ja 30 aasta möödumine nendest sündmustest on ju omamoodi juubel ka.

••Kuidas teie, tuntud jalgrattaspordikohtunik, sattusite sellesse kõrgesse ametisse?

Olen mõnikord selle üle mõelnud. Olin pikalt kokku puutunud ehitusalaga, kohtunikuamet kõige kõrgematel rahvusvahelistel võistlustel oli tegelik kokkupuude spordi juhtimisega, mida samuti võidi hinnata. Arvatavasti oli pluss ka saksa ja prantsuse keele oskus. Ent küllap oli kandidaate teisigi.

•• Nagu ka Tallinnal konkurente regati korraldajana?

Jah. Olid tollane Leningrad, Sotši, Sevastopol, Tuapse. Ent liidu olümpiakomitee tegi valiku vist juba 1974. aastal. Et just Tallinn valiti, oli minu meelest ootuspärane. Balti regatid Tallinnas olid suurimad ja kindlasti kõige paremini korraldatud purjespordivõistlused NSV Liidus.

•• Kas need mehed, kes teie kasuks otsustasid, tõesti teie ankeeti ei vaadanud?

Asjaolu, et mu emapoolne vanaisa Wassili Woinoff (kuni Eesti passi saamiseni kirjutas ta oma nime nii – toim) oli Eesti rikkamaid mehi ja seega töörahva suur vaenlane, ei pruukinud minu ankeedis imekombel kajastuda. Kui mul õnnestus 1941. aastal poisikesena küüditamisest pääseda – olin juba raudteejaamas, kuid sain vagunist välja, ekslesin ja mind juhatati kui tuntud artisti Vladimir Sapožnini poega otseteed koju –, siis  mul vedas. Mitte aga vanavanematel, kes viidi Siberisse.

•• Tallinna määramine regatilinnaks oli peale töö ja vastutuse kindlasti ka vastusaamise koht. Linna infrastruktuurile andis see küll kõva kiirenduse?

Andis. Ja lisas sadadele inimestele motivatsiooni. Kümmekond aastat hiljem piiride avanemisel sai Tallinnast tugev turismimagnet. Olümpiaregatiks valmistumine oli osake selle magneti tõmbejõust. TOP koos sadamaga, Pirita tee, postimaja, teletorn, Pirita sild, lennujaam, linnahall, Olümpia hotell, puhastusseadmed, spordilaevade eksperimentaaltehas, vanalinna korrastamine – ma pole kindel, kas see on täielik loetelu ehitistest, millest suuremat osa poleks ilma olümpiata olnud.

•• Tõenäoliselt kaasnes regati ettevalmistamisega ka midagi jantlikku,  mis võis juhtuda ainult sotsialismiimpeeriumis?

Tollase ülemnõukogu presiidiumi esimehe Johannes Käbini peahuvi polnud olümpiaregatt, vaid linnahall. See lendas ehitamisele minevate objektide nimistust korduvalt välja ja üks kord rohkem suruti teda sinna tagasi. Muidugi mitte linnahalli nime all: kui püüda tõlkida, oli selle objekti nimi umbes sportlik-vaatemänguline rajatis... Ent Käbin võis regati viimaseks päevaks Tallinna saabunud ROK-i vanale presidendile Michael Killaninile ja uuele juhile Juan Antonio Samaranchile rahuloluga ilvesenaha kinkida – linnahall sai valmis.

Valmis sai ka TOP koos ujulaga. Kui Tallinna kõrged külalised eesotsas rahvusvahelise purjetamisliidu juhtidega tahtsid seal supelda, tuli KGB-d mitmel korral veenda, et see pole ohtlik ettevõtmine. Nagunii suletud uuel Pirita teel ei lubanud  miilits ka erinumbritega autodel sõita kiiremini kui 60 km/h.

•• Jantlikult valusa juurde. USA algatatud olümpiaboikott ei tapnud Moskva olümpiamänge koos regatiga, kuid andis vägeva hoobi kindlasti. Mis tunne oli korraldajail, kui Valge Maja boikoti välja kuulutas?

Moskva ja neli aastat hiljem idabloki poolt kehtestatud Los Angelese mängude boikotti peab vaatama koos. Mõlemad olid puht­poliitilised ettevõtmised, ja me peame õnne tänama, et nad olümpialiikumise selgroogu ei murdnud. Tallinna olümpiaregati korraldajaile ei teinud boikott mõistagi rõõmu. Objektiivselt võttes jäi boikoti tõttu regatist eemale arvukalt väga tugevaid purjetajaid, subjektiivselt – ja see arvamus valitseb ülekaalukalt – tuldi asjaga väga heal tasemel toime nii Moskvas kui ka Tallinnas. Moskvas ja Tallinnas viibis palju mõjukaid tegelasi riikidest, kes olid boikotiga liitunud. Näiteks Kruppi peapärija Berthold Beitz, kes vastas Tallinnas Saksamaa LV  ajakirjaniku küsimusele, kuidas ta sakslasena viibib regatilinnas, põlglikult: „Valin ise kohti, mida külastan...”

•• Teid ja teisigi Tallinna regati korraldajaid kutsuti Moskvasse olümpiamängude lõpetamisega seotud üritustele. Ühel neist saite kõvasti kiita...

Moskvas streikis infosüsteem alatasa. Päev pärast mänge ilmunud koondprotokollis polnud viimase päeva tulemusi. Regati koondprotokollis olid need olemas – eks meid toodi siis teistele eeskujuks.

•• Kuidas saab jalgrattasport ilma teieta hakkama?

Küll ta saab. Mul on täpsed ülestähendused. Olen olnud kohtunikuna 448 võistlusel kokku 1485 päeva ehk neli aastat, seda peaasjalikult puhkuse arvel. Sellest peaks ju jätkuma.