Üks asi, mille üle reede õhtul vaieldi, oli jalgpalliliidu kauaaegse peasekretäri Tõnu Sireli võimalik väljavahetamine. Sirel teatas nädal tagasi, et UEFA volitas teda juhatuse istungil tõstma üles nende rahaga väidetavalt sahkerdanud asepresident Mart Tarmaku personaalteemat.

Miks seda kevadel selgeks räägitud ja UEFA poolt lõpliku hinnangu saanud Tarmaku käitumise arutamist oli vaja nüüd taas päevakorda tuua, jääb arusaamatuks. Selge on, et Sireli umbusaldamiseks oli põhjust pärast seda, kui president Indrek Kannik sai UEFA peasekretärilt vastuse, et nemad pole “Tarmaku küsimuses” Sirelile mingeid volitusi andnud. UEFA väitel on juhtum lõpetatud.

Isemõtlejad kaotasid

Aivar Pohlaku pooldajate leeri jäid reede õhtul Narva Transi juht Nikolai Burdakov, Tallinna Jalgpalliklubi juht Joosep Katsev, FC Kuressaare juht Priit Penu, ajakirjanik Vaapo Vaher, Peeter Küttis ja Arvu Sild.

Pohlaku vastu olid Kannik, Tarmak, riigikogu liige Eiki Nestor, FC TVMK juht Peeter Sedin, Transiidi Assotsiatsiooni tegevdirektor Andrus Kuusmann ja Indrek Käo Eesti Gaasist. Ilmselt ei teki küsimust, kummas leeris on rohkem sõltumatuid persoone.

Võrdse kohtlemise seisukohast pole õiglane, et alaliidu juhatuses pole teise Eesti suurklubi Tallinna Levadia esindajat. Sest omal ajal puksiti Viktor Levada kulisside taga juhatusest välja.

Võib-olla on see üks põhjusi, miks ma jalgpallisõbrana avastasin tänavu, et hoian Levadia ja Flora vastasseisus palliplatsil viimasel ajal pöialt pigem Levadiale. Sest alateadvuses oleme alati väiksema ja nõrgema poolt.

Aivar Pohlaku ülestunnistus, et ta tõesti on kippunud segi ajama FC Flora ja jalgpalliliidu raha, on vaid väike samm edasi. Kuid kas sellest midagi tulevikus muutub? Kas teisi meistriliiga klubisid hakatakse UEFA toetusraha jagamisel senisest võrdsemalt kohtlema. Vaevalt. Selles mõttes tulid reedeõhtused sündmused kodumaisele jalgpallile kindlasti kahjuks.