Ühel päeval otsiti Uno Palu olümpiakülas üles ja öeldi: “Mine küla väravasse, seal ootab sind onu.”
Eestimaalt läinud mehele oli see tõeline üllatus, aga väravas seisis tõesti tema Austraalias elav onu Aleksander, kellest ta ei teadnud mingit elumärki.
“Onu vaatas mind ja ütles: “Sa oled täpselt ema moodi.” Ja lisas kohe seejärel: “Kas need ongi su kõige paremad riided?”,” meenutas olümpialane.
“Mul oli seljas N Liidu koondise paraadimunder. Onu võttis mu autosse ja viis kesklinna kaubamajja, kus pani jalatallast pealaeni riidesse,” rääkis ta.
Palu meenutas, et venelased muidugi pabistasid, kui eestlane viidi autoga ära. “Kardeti, et hüppan ära. Väliseestlased pakkusidki mulle võimalust Austraaliasse jääda, aga mul polnud sellist kihku. Pole kunagi olnud suur rännumees,” lisas ta.
Ülemused sõimasid
Onu saatis Palule hiljem veel Austraalias ilmunud olümpiaraamatu ja mõned aastad pidasid nad kirjavahetust.
“Sellest, mismoodi liidu sportlasi olümpial valvati, võiks raamatu kirjutada,” lausus ta. “Linna tohtisime minna ainult viiekesi, neist üks pidi olema
n-ö valvur. Õhtul kell kümme pidid kõik olema voodis. Suur ülemuste delegatsioon käis igal õhtul toast tuppa sportlaste kohalolekut kontrollimas,” meenutas Palu uskumatuna näivat järelevalvet.
1952. aasta Helsingi olümpiavõitja Johannes Kotkas, kes Melbourne’is matile ei saanudki, käis paaril päeval olümpiaküla värava taga üksi ümbrikke ja marke ostmas. Palu sõnul saadi sellest teada ja õhtusel koosolekul sõimati spordikuulsus kõigi ees läbi.
“Võib-olla mulle jäi onuga kohtumisest plekk külge ja sellepärast mind järgmistele mängudele Rooma enam ei lastudki,” arutles Palu.
