Pärnu sõudebaas elab endiselt edust hoolimata nutust elu
“No avame siis teie silmad sõudmise osas,” ütleb Eesti edukaim sõudetreener 71-aastane Mihkel Leppik ja viib vaatama Räämal asuvat Eesti ainsat sõudmise sisebasseini. Seal alustas Jaanson oma treeninguid ja pärast valmimist 1980. aastal pole seal suurt midagi muutunud.
Arvo Looritsa, Mihkel Leppiku, Tiit Helmja ja Peeter Sonntaki ning veel teiste omaaegsete sõudjate ehitatud sisesõudebaasis on nii kaheksane kui ka kahene paat ja seest tühjade aerudega sõudmiseks mõeldud basseinid.
Aerud seest tühjad
“Algajal on lihtne tasakaalu hoida ning vee peal olemisele on siin kõige lähedasem olukord,” sõnab Leppik. Aerude poolt ringlusesse pandud vesi tuhiseb sõudjate alt läbi. “Mida kiiremini sõita, seda kergemaks läheb,” lubab Leppik.
Omarajatud jõusaal, mis sisebasseini ümber on, võimaldaks “Pealtnägijal” mitu eriti nutust lugu teha Eesti spordi raskest olukorrast. Status Clubi kliendid saaks aga lihtsalt krambid seda nähes.
Sõudeklubi paadikuure nähes tundub, et see pole viimaste aastakümnetega grammi võrragi moodsamaks muutunud. Sellistes tingimustes treenimiseks on tõesti suurt tahet vaja.
“No aga kogu aeg on olnud need siniste särkidega poisid ja tüdrukud siin sõudmas, ega sellepärast, et raha tuleb või läheb, neid vähemaks jää,” arvab Leppik. “Eks uut tulekahju on vaja,” leiavad sõudeveteranid. “Võib-olla siis mitte ainult ei lubata, vaid ehitatakse ka nagu eelmine kord. Õnneks on omandisuhete karikas selleks korraks mööda läinud.”
Siitsamast mööduv Jüri Jaansoni jooksurada ootab edasi rajamist. Praegu lõpeb ta sillaga üle oja. “No enne oli ikka padrik, nüüd on siht sees, et ideaalis peaks saama rattaga, suuskadega ja joostes kahe silla ringi läbida,” ütleb Tatjana Jaanson.
