Piret Jamnes saab lõukoertega hästi läbi

Kui Piret Jamnes augustikuistel MMvõistlustel Tamperes poolfinaalist välja jäi, heitis ta esimese pettumusega: "Nüüd on mu sõudmised sõutud!" Täna vaatab ta maailma hoopis rõõmsamal pilgul - treeningud on toonud uut jõudu, sõpru, eneseusku.

Pääsenuks Jamnes MMil ühepaatide poolfinaali, tulnuks võistluste viimasel etapil edestada vaid üht konkurenti ning olümpiapilet olnuks taskus. 14. koht aga tähendas, et läbi sügise, talve ja kevade tuleb tööd rügada üheainsa sihiga: pääseda juuni hakul Euroopa olümpiavalikregatil Luzernis kahe parema hulka.

Need riigid, kelle ühepaat Tamperes üheteistkümne parema sekka mahtus, Luzernis ei stardi, kuid nimekaid konkurente jagub ometi. Liiati pole kaks ihaldatud kohta vaid eurooplaste jagada, Luzerni võib tulla ükskõik millisest maailma otsast. Vaevalt seda võimalust küll eriti agaralt kasutatakse, sest teiste kontinentide valikregatid peaks koosseisult nõrgemaks jääma.

Jamnes rõõmustas, et Barcelonasse ei pääsenud

"Ma ei taha pelgalt olümpiale sõita, vaid seal hästi võistelda," ütleb Atlanta-kandidaatide sekka arvatud 24aastane Piret Jamnes. "Kui ma teleri taga Barcelona mänge vaatasin ja nägin, kuidas meie meeste neljapaat viimaseid kohti kogus, ei tahtnuks nende nahas olla. Tundsin isegi heameelt, et ise koondisse ei mahtunud.

Mu eredaim olümpiamälestus pärineb samuti Barcelona päevilt - kui Tasane ja Lutoshkin neljandaks tulid, oli nii uhke tunne, justkui olnuks ise ka osaline."

Jamnesele oli olümpiasõit tookord üpris lähedal. Ta täitis rahvusvahelistel regattidel kõik nõuded, kuid ei suutnud seejärel Eesti meistriks tulla - Tatjana Jaanson ja Svetlana Kuritsõna olid kiiremad.

Küllap tingis ebaedu närvipinge, sest Jamnes oli kodust veerada aastaid üsna jagamatult valitsenud. Neli suve enne Barcelona mänge tuli ta pärast aastast treenimist kuueteistkümnesena Eesti täiskasvanute meistriks ning kogus edaspidi kulda lausa kamaluga. Mõneks hooajaks mahtus 187 cm pikkune Viljandi neiu, kelle eeldusi olevat esimesena märganud sõudebaasis administraatorina töötav naabrinaine, N. Liidu omaealiste koondissegi.

"Tegelikult olen ma alates 1992. aastast iga hooaja lõpul sõudmisest loobuda tahtnud," naerab Jamnes. "Tookord ei mahtunud ma olümpiakoondisse, järgmisel suvel jäin MMil neljateistkümnendaks, 1994. aastal harjutasin üksipäini Viljandis, ei tulnud omadega toime."

Viljandist Pärnusse, treeneri silma alla

Kuigi Jamnes tegi algusest peale koostööd Pärnu treeneri Matti Killingiga, kolis ta ise kuurortlinna alles 1989. aastal, pärast keskkooli lõpetamist. Viljandis oli kohalik treener võtnud ametit liiga kergelt, lahkunud järve äärest ammu enne treeningute lõppu - aga Jamnes tundis, et vajab pidevat suunamist. Seevastu Killing äratas oma detailsete tööplaanide ja täpsusega kohe usaldust.

1993. aastal jõudis Jamnes tagasi Viljandisse, harjutas vahel Killingi plaanide järgi, vahel omaenese tarkusest. "Arvasin end juba nii kogenuks, et suudan üksi toime tulla... Sel sügisel tulin jälle Pärnusse, nüüd juba teadlikult. Usun Killingu ammuseid sõnu, et kui ma sõudmises midagi saavutada tahan, pean Pärnus tema silma all harjutama."

Tampere MMil torkas kõrvalseisjaile silma, et treener Killing on paariskahese meeste Priit Tasase ja Roman Lutoshkiniga rohkem ja tõsisemalt ametis kui Jamnesega. "Oleme neist asjust treeneriga rääkinud. Ta andis mehesõna, et tegeleb minuga nüüd niisama tõsiselt," pihib Jamnes lootusrikkalt.

Moonika Tõrva on hea treeningupartner

Piret Jamnese sõnutsi on tänasel tööl teine maik sellelgi põhjusel, et ta sai lõpuks tõelise treeningupartneri - Moonika Tõrva. "Kahekesi koos on kergem, me toetame teineteist igas mõttes. Praegu usun ma tõepoolest, et võin Luzernis olümpiapiletini jõuda."

Jamnes on senise karjääri ja eriti Tampere MMi põhjal teinud ka omalt poolt elutähtsa järelduse: kui sa asja piisava tõsidusega ei võta, siis tulemust ei tule; kui loodad tagavaravõimalustele, ei suuda sa viimast välja panna. "Ei ütleks, et ma varasemast rohkem treenin, aga nüüda teen kõike korralikumalt, hoolega, kaasa mõeldes," arutleb Jamnes rahuloluga ja kordab, et suudab seda tänu treenerile ja Moonikale.

"Piret on praegu sõudmisele pühendunud," kiidab Killing. "Moonika on hea partner, füüsilise ettevalmistuse mõnes punktis on ta Piretist isegi ees. Eriti naised vajavad treeningutes kaaslast, üksi harjutades läheb töö üksluiseks. Talvise treeningu põhiline muutus on tõesti kvaliteedis."

"Kui Moonika ka heas tempos areneb, võib veel igasuguseid plaane teha," muheleb treener, viidates ilmselt võimalusele Jamnes ja Tõrva kahepaadis proovile panna.

Pinge on kadunud nii ihust kui hingest

Pärast Tamperet on elu üldse päikeselist poolt näidanud. Sõudeliit aitas korraldada MMi järgset taastumisperioodi, sügisel andis emotsionaalse laengu Shveitsis toimuv Admiral Cup - reis oli juba iseenesest tore, lisandus kõvas konkurentsis saadud 5. koht, mis annab tulevaks aastaks õiguse alustada kuulsat sõudemaratoni esireast.

"Pinge on kadunud nii ihust kui hingest," võtab Jamnes õnnehetked kokku. "Treenida on mõnus, saan kõigiga väga hästi läbi."

äsjane arstlik ülevaatus tõendas, et sisetunne Jamnest ei peta - treenituse taseme näitajad on juba praegu samasugused nagu mullu välishooaja alguseks. Kui edaspidi sama hästi läheb, võib aprilli lõpul käivituval= võistluskarussellil täiesti uut kvaliteeti näidata.

Olümpiakomitee poolt ettevalmistuseks eraldatud 30 000 kroonist piisab Jamnese meelest eelkõige selleks, et süüa just nii nagu tugeva trenni tegijale vaja. Lisatoetust tuleb Tallinnast Kalevi keskusest ja loomulikult ka oma klubilt.

"Majanduslik seis on praegu palju kindlam kui aasta eest, see on üks põhjusi, miks me korralikult töötada saame ja Piret heas tujus on," ei varja Killing rahulolu ning lisab, et talvised harjutamistingimused paranevad kohe veel, sest Pärnu Kalev ostab uued ergomeetrid ja massaazhilauad.

Kas varandust ei ähvarda oht langeda varaste saagiks - nagu juhtus Pärnu jõe teisel kaldal SK Pärnu sõudebaasi soojapuhuritega? "Ega vist," muheleb Killing. "Meil on paar lõukoera, kes vahete-vahel kipuvad kallale isegi neile sportlastele, kes pole tükil ajal sõudebaasis nägu näidanud."

Piret Jamnesel pole lõukoerte kartmiseks vähimatki põhjust - tema ju treeninguid vahele ei jäta.

GUNNAR PRESS