Sel suvel sõidab Priit Narusk suusarolleritel juba püss seljas. Kristo Nurmis

 31-aastase Naruski debüüt uuel alal leidis aset eile ja üleeile Lätimaal Aluksnes, kus peeti Baltimaade militaarmängud. Kuna suusatada praegu mõistagi ei saa, esindas Narusk kolmapäeval Eesti kaitsejõudude spordiklubi nelikut 4 x 2 km laskejooksus ning eile punktilaskmisvõistlusel, kus peeti nii meeskondlikku kui ka individuaalarvestust.

„Võitsime mõlemal päeval – järelikult võib vist debüüdiga rahule jääda,” rääkis heatujuline Narusk, kes ühineb tänasest taas Eesti laskesuusatamiskoondise treeninglaagriga Haanjas.

Narusk debüteeris uuel alal auväärses seltskonnas – tema võistkonnakaaslased Kauri Kõiv, Eveli Saue ja Indrek Tobreluts kuuluvad ju Eesti eliiti.

„Kaaslasi ma vähemalt alt ei vedanud,” selgitas võrulane. „Teatejooksus, kus olin kolmandas vahetuses, tuli tulistada viis märki ning sain kõigile pihta. Punktilaskmisvõistlusel tuli teha kümme lasku nii lamades, põlvelt kui ka püstiasendis – oma punktisummat ei mäleta, aga läks samuti normaalselt, sest võistkondlikult olime ju parimad.”

Murdmaasuusatajana kahel olümpial ja neljal MM-il võistelnud Naruskile lisab uut ala proovides indu teadmine, et suusatajaist on varemgi sirgunud tippklassi laskesuusatajaid. Näiteks venelannast 1980.–1990. aastate kuulsus Anfissa Reztsova suutis tulla olümpiavõitjaks nii murdmaa- kui ka laskesuusatamises.

„Seni on põhiline aur läinud muidugi laskmisega sina peale saamisele,” selgitas Narusk, kel on koos laskesuusatajatega käsil juba teine treeninglaager. „Olen saanud teha tuhatkond lasku, hooaja jooksul oleks tarvis aga lasta

12 000–15 000 padrunit. Iga pauk paraku maksab – rahaliselt on mul praegu hästi raske aeg.”

Ent Narusk ei pelga raskusi – aastaid murdmaakoondise vajaliku lülina tulest ja veest läbi käinu harjutab nüüd sihiga pääseda laskesuusatamiseski olümpiale. Vancouveri mängud peetakse tuleva aasta veebruaris.

„Olümpiast väiksemat eesmärki poleks mõtet võttagi, aga enne tuleb murda end ka Eesti koondisse,” mõtiskles Narusk, kes jätkab valmistumist augusti lõpus peetavateks suvebiatloni Eesti meistrivõistlusteks.

Küsimärk on laskmine

Narusk kavandab koos laskesuusatajatega ka oktoobrikuist mäestikulaagrit Austrias Ramsaus ja lumelaagrit novembris Soomes Olosel.

„Eks suurim küsimärk ongi minu puhul laskmine ehk kuidas ma suudan seda suusatamisega ühildada, kui pulss üles tõuseb,” tõdes Narusk. „Suusavormi pärast ei muretse, sest füüsiliselt peaksin olema Eesti koondise laskesuusatajatega enam-vähem samal tasemel.” Naruski oskusi tulejoonel aitavad lihvida Eesti koondise värske peatreener Hillar Zahkna ja koondist abistav soomlasest lasketreener Asko Nuuttinen.

„Hillar kutsus mind laskesuusatajaks juba 2001. aastal,” meenutas Narusk muigamisi. „Aga kui pääsesin murdmaakoondisse, ei kippunud ala vahetama. Pole ju saladus, et murdmaasuusatamises liigub Eestis tunduvalt rohkem raha ning suusatajad elavad paremini kui laskesuusatajad.”

Enne eelseisvaid suvebiatloni võistlusi põikab Narusk siiski veel korraks ka murdmaasuusatamisse, osaledes 3. juulil Võru tänavail peetaval sprindivõistlusel rullsuusatamises, kus on stardis ka Eesti murdmaakoondis.

Kristjan Oja,

Eesti laskesuusatamise

föderatsiooni peasekretär

•• See, et Priit Narusk on kuu aega püssi käes hoidnud, ei tee temast veel laskesuusatajat, aga loob eelduse, et ta võib selleks saada. Mina loodan, et saab! Priidu potentsiaal on päris kõrge, kui ta suudaks lasta 80–85-protsendilise täpsusega – tema tasemega suusamees võiks vabalt teenida MK-punkte. Uisutehnikas suusatamine ei tohiks Priidule samuti probleeme valmistada – põhitõed on ju omandatud ning uisutreeningute osakaalu suurenemisega paraneb niikuinii ka tehnika.