Sergei Babenko tulek ajas Kalevi fännid kahte leeri
1989. aasta kevadel, pärast kuuenda koha saamist NSV Liidu meistrivõistlustel, pidas Kalevi peatreener Jaak Salumets abilistega nõu, keda värvata Ungarisse siirdunud Rašid Abeljanovi asemel uueks keskmängijaks. Margus Metstaki kõrval kogus oma rahva pikkadest rammu Ivo Saksakulm, ent polnud suureks mänguks valmis.
Meeskonna arenguredelil uuele astmele viimiseks pöörasid treenerid pilgu impeeriumi avarustele. Väljavalituks osutus NSV Liidu koondisega 1987. aasta EM-võistlustel hõbeda võitnud Sergei Babenko.
Tõsi, Kalevi treenerid läksid välja suurele riskile, sest 208 sentimeetri pikkune Habarovskist pärit pallur oli pärast Achilleuse kõõluse rebendist paranemist Leningradi Spartaki eest vähe mänginud.
„Riho Soonik, Pranas Mickevicius – kogu brigaad mõtles, kuidas tegutseda,” meenutas Salumets. „Kõigepealt helistasime Aleksandr Gomelskile, saime temalt heakskiidu. Sest Gomelskil oli südametunnistus, tema käe all liidu koondises treenides murdis Sergei jala. Petrovitšile (Spartaki peatreener Vladimir Kondrašin – toim) see muidugi ei meeldinud.”
Kutse langes õigele ajale, sest Babenko tundis Neevalinnas suurt rahulolematust. Jalga raviti pealiskaudselt, Spartaki arst kahtles, kas Sergei saab üldse veel korvpalli mängida. Babenko perel tuli alguses elada hotellitoas ja hiljem ühiselamus.
Siis teatas Babenko Salumetsale, et on nõus Kalevi pakutud tingimustega – üheaastane leping kuupalgaga 280 rubla, lisaks võidupreemia ja toidutalongid. Tema Tallinna võistkonnaga treenima saabumist hoidis Kalevi juhtkond ajakirjanduse eest saladuses, sest ametlikku mänguluba veel polnud.
20. oktoobril andis Spartaki esindaja Moskvas NSV Liidu korvpalliföderatsioonis Babenko lahkumisvolitusele allkirja, Kalevil tuli neile selle eest väidetavalt tasuda 16 000 rubla. Lennanud koos Soonikuga Tallinna, jooksis Babenko sama päeva õhtul esimest korda uue koduklubi dressis Kalevi spordihallis väljakule.
Babenko särav debüüt
Sama ajal tugevnes laulva revolutsiooni mõjutusel rahvuslik meelestatus. Osa spordisõpru polnud võõrjõu palkamisega päri.
Ajalooõpetaja Uno Valing ütles intervjuus Spordilehele: „Kurat, enam ma Kalevi mänge ei vaata!” Miks? „Lähtun puhtrahvuslikust aspektist. Mulle ei ole tähtis, et Kalev peaks saavutama kõrge koha. Olgu kuues või seitsmes, aga olgu omadega. Võõrastega saavutatud medal ei sära.”
Rahvuslike huvide kaitsmise lipukirja all seisis Babenko toomise vastu Noorte Hääl. Gunnar Pressi ja Indrek Schwede vastuargument kõlas: Kalevit ja Eesti koondist on kaua samastatud, välismaalasi palkava profiklubi tee vältimine on ainus viis koondist püsti hoida.
Babenko rassis debüütmängus kahe eest, tema 24 punkti ja kaheksa lauapalli aitasid Kalevil võita Alma-Ata ASK-d 86 : 85. Lõviosa halli kogunenud rohkem kui kahest tuhandest poolehoidjatest elas Kalevi võidule tormiliselt kaasa.
„Rahvusprobleemi ma ei näe. Mind huvitab Kalevi sisu, meeskonna hea mäng,” ütles Peet Lainevool Spordilehele.
Ent publikust hõigati ka solvavaid repliike. „Kõige teravam mulje on jäänud esimesest mängust, midagi karjuti tribüünil,” meenutas Babenko. „Ütlesin Jaagule: „Kui sul tekib minu tulekuga probleeme, võime veel kord asja arutada.” Jaak vastas: „Ei, ära põe. Need on minu probleemid.””
Isiklikud ähvarduskirjad
Ajakirjanduses vallandunud kriitika ei rahuldanud Kalevi treenereid. Viis päeva hiljem selgitasid Salumets ja Soonik Spordilehe ruumides antud pressikonverentsil Babenko toomise asjaolusid. Toimetuse koridori visatud paberile oli trükitud: Salumets astu tagasi või saada eidepoeg koju!
„Ma pole nii kerge pähkel, et kohe murduks. Ma ei näe marurahvusluses halba. Ent minu tagasiastumise nõudmised teevad mind tugevamaks,” ütles Kalevi peatreener.
Nüüd, aastaid hiljem, tunnistas Salumets, et koju saadetud ähvarduskirjad tegid perele valu.
Babenko perele, kus sirgus poeg, anti Lasnamäele ühetoaline korter. Võistkonna arst Roman Prussakov tegi tema jalgadele pärast treeninguid ja mänge külma- ja soojaveevanne ning aitas lahendada olmeküsimusi.
„Kalevis oli kõik heal tasemel, alustades ettevalmistusest ja lõpetades meeskonnasisestest suhetest,” meenutas Babenko. „Olin mänginud Donetskis, Leningradis ja NSV Liidu koondises, kuskil polnud sellist õhkkonda kui siin. Pärast turniire võis treeneritega rääkida elulistel teemadel. Ukraina ja Vene klubides kehtisid alluvussuhted, Kalevis käis juba demokraatia.”
Muidugi ei valitsenud demokraatia korvpalliväljakul, torkas Salumets vahele. Seal juhtis vägesid tema ja viisiku liikumisi N Liidu meistrivõistluste parim mängujuht Tiit Sokk. Babenko sulas meeskonna mängujoonisesse ja aitas 1991. aastal Kalevil alistada finaalis Leningradi Spartaki mõlemas mängus. Üldrahvalik rõõmupidu vallandus nii spordihallis kui ka kodudes telerite ees. Korvpall läks südamesse ka neile, keda sport muidu ükskõikseks jättis.
