Neljapaadi treener Tatjana Jaanson nimetab neid pisiprobleemideks ega arva, et need on otsesõnu tingimused, kuid rõhutab, et nüanssidel on tipp-spordis suur osakaal. Järgmisel kuul 40-aastaseks saav Jüri Jaanson pole oma jaa-sõna jätkamise suhtes veel öelnud, kuid on selge, et Eesti sõudmise suurimal nimel pole energiat enam noore mehe kombel raisata.

Kui Jüri Jaanson tahab eduteel püsida, peab ta töötama ökonoomselt nii laste kui äri huvides, sõudmisest rääkimata. Lisaks tahab Tatjana Jaanson teada, kas ta on sõudeklubi Pärnu või koondise treener. Või kui mõlemat, siis kuidas?

Jaansonid peavad sõudeliidus vajalikuks organisatsioonilisi ja strukturaalseid muudatusi. Hea tava kohaselt on esinduspaatkonna treener see, kellel ässade seas kõige enam õpilasi. Jaanson ja Jämsä on Tatjana Jaansoni kasvandikud, Jaansonite autoriteet on see, millest sõudeliit ei saa mööda vaadata.

Nõupidamised ees

Tatjana Jaanson on põhikohaga sõudeklubi Pärnu treener, kus tal on noortegrupid. Neljapaadiga ära olles peab keegi teda asendama. “Mul on piinlik, sest noored vajavad hoolt. Nii kahel kohal töötades ei saa kumbagi ametit korralikult peetud,” tunnistab Jaanson.

“Klubi ja sõudeliidu suhted on juba vene ajast reguleerimata. Nii tänapäeval enam ei saa. Meie põhitöö on koondisele järelekasvu kasvatamine, aga mitte kõigega tegelemine. Tatjana Jaansonil on ligi 15 noort, ära-olekul peaks võtta olema asendaja, kes ei tohiks olla üks meie ülejäänud kolmest treenerist,” kuulutab sõudeklubi Pärnu juhataja Arvo Loorits.

Sõudeliidu peasekretär Jaan Tults möönab, et klubitreeneri töö kõrvalt on koondise paatkondi juhendanud ka Tatjana Jaansoni eelkäijad Matti Killing, Mihkel Leppik ja Sergei Gluško. Tults jääb vastuse võlgu küsimusele, kas nii peabki jääma.

Tatjana Jaanson ei kinnita, et ta peaks tingimata olema ainult neljapaadi treener, mille eest ta saab praegu 2000 krooni stipendiumi. “Põhihuvi on see, et mõlemad tööd saaksid korralikult tehtud. Koos sõudeliiduga peab korraldama mõned ümarlauaseansid ja asjad selgeks rääkima.”

Kilk ei poe põõsasse

Sõudeliidu president Rein Kilk on oma sõnade kohaselt probleemidest teadlik. “Ma pole Jüri Jaansoniga tema jätkamise suhtes veel pikemalt kõnelnud, aga sisetunne ütleb, et vana meister tuleb ka järgmisel aastal välja.”

Tänavu kolm kaaslast neljapaati kutsunud Endrekson tahaks hea meelega samas koosseisus jätkata.

“Küsimus pole nii palju organisatsioonis kui persoonides. Väikese sõuderiigina ei saa me sama pillavad olla kui Saksamaa või Venemaa. Meil on iga hing oluline: näiteks teeb mulle muret Andrei ·ilini areng, kes jäi suvel varju. Meil on vaja inimesi juurde, koondis vajab ka näiteks mänedžeri moodi isikut. Ma ei kavatse põõsasse pugeda, vaid arvan, et Jaansonite poolt tulnud küsimused tuleb lahendada. Aga laiemas plaanis: teeme eelarve lahti ja vaatame, mis lähevad maksma sõidud, laagrid, varustus ja paadid, missugune on palgafond,” kommenteerib Kilk.

Asjaosalised on üksmeelsed, et see töö tuleb ära teha koondise ettevalmistusperioodil, olenemata sellest, kes kevadel neljapaati istuvad.

Sõudeliit soojendab rinnal kaheksapaadi projekti. Kilk esitab retoorilise küsimuse: kas oleme nii rikkad, et suudame lahendada kaheksa mehe probleemid, kui neljagagi on raskusi.

Ilusa suve väärikas lõpp

•• 24. septembril lükatakse Emajõel vette hulk ühepaate, et esmakordselt peetava show-võistlusega tähistada väärikalt ilusa sõudesuve lõppu. Võisteldakse ühe miinuse süsteemis mees mehe vastu 200 m distantsil. Kohal on tiitlitega pärjatud ühepaadihundid Olaf Tufte Norrast, Vaclav Chalupa T‰ehhimaalt, Iztok Cop Sloveeniast ja muidugi Jaanson. Kaasa teevad kolm ülejäänud meest Eesti neljapaadist ja edukamad juuniorid.

•• Kilk kuulutab, et rahvapaatidel võistlevad meie spordialaliitude presidendid, välja on lubanud tulla ka Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann.

•• Jaanson ravib külmetushaigust, kuid see ei takista meest võistlemast. “Ega keegi ei tee selleks võistluseks eriettevalmistust,” väidab Tatjana Jaanson.