Motherwelli mängijana kannab Henrik Ojamaa seljal numbrit 24. Foto: Dannar Leitmaa

Vaata videot!

„Esiteks lööb ta väravaid, teiseks on ta väravaid „püstolitega” tähistades loonud sideme fännidega, kolmandaks on tema tööeetika ja neljandaks suhtleb ta Twitteri ja Facebooki kaudu fännidega,” loetleb Graham Barnstaple näppudel Henrik Ojamaa populaarsuse põhjuseid. „Temast on saanud kultuskangelane!”

Barnstaple on Motherwell MFC TV nime kandva online-raadio jalgpallikommentaator, kes teeb igalt kodumängult ülekandeid. Peale selle on ta Motherwelli fänn – nii tuline fänn, et meedia­tribüünil vaatavad Motherwelli väravate puhul mitmed suure meedia kommentaatorid viltu, kui ta nende üle ülevoolavalt rõõmustab. Selline rõõm meediatribüünil on Ühendkuningriigis tabu, kuid eestlase Ojamaa viimased teod palliplatsil ei jäta mitukümmend aastat meeskonda toetanud mehele muud võimalust. Ojamaa esimesed kuus nädalat on fenomen, millesarnast pole väikeklubi fännid näinud aastaid. „Küsi seda ükskõik kellelt siin staadionil, nad kõik armastavad teda,” teatab Barnstaple ja viipab sõnade tõestuseks lähemale ees ootava mängu ühe turvamehe. „Mida sa Henrik Ojamaast arvad?”

„He is absolutely brilliant („Ta on täiesti geniaalne” – toim),” vastab see. Graham teeb sama mitme teise fänniga ja isegi vastused on identsed – esmalt tõelise šoti aktsendiga „absoluutselt” ja seejärel kas „fantastiline” või „briljantne”. Eile aga valiti Ojamaa rahvaküsitlusel 33 protsendiga häältest Šoti karika viienda ringi vooru mängijaks.

Eestlastele küsimärk

Ojamaa on aastaid olnud Eesti jalgpalli suur küsimärk – lühikesed mänguperioodid eri liigades ja klubides, tüli noortekoondise peatreeneri Frank Bernhardtiga ja seejärel koondisest välja jätmine. Kui suhtlen enne Ojamaaga kohtumist igapäevaselt spordist kirjutavate ajakirjanikega, ei oska ka nemad jalgpalluri kohta midagi kindlat öelda. Teatakse, et teda on üsna võimatu telefonitsi tabada ja kommentaari küsida, kuid suuremat ei oska 20-aastase ründetähe kohta keegi öelda.

Reedese treeningu lõpetanud, astub Ojamaa Motherwelli kodustaadioni puhkeruumi. Ta selgitab, et enne mängu ta kodust välja ei astu, vaid viidab pigem aega jalgpallivideoid vaadates, et enda tehnilist arsenali suurendada. Väga lühikese siilisoenguga Ojamaa on päris elus väiksem, kui ta telerist paistab, kuid see-eest õhkub temast enesekindlust. Väljakul jätab see enesekindlus pahatihti ülbe mulje, kuid temaga silmast silma kohtudes see kaob.

„Ma olin Šotimaa liigat tegelikult natuke jälginud küll, sest Inglismaal elades ma neid ikka vahepeal telekast vaatasin. Enne siia tulemist vaatasin ka paari Motherwelli mängu ja nad on siin üks väheseid, kes hoiavad palli maas, ja mulle selline mängustiil sobib,” ütleb Ojamaa, vastamise käigus korduvalt käega üle peaaegu sileda pealae libistades. „Kohe alguses tundsin end siin hästi, sest läbisaamine treeneri ja teiste meestega oli väga hea ja seejärel tuli ka kindel arusaam, et siia ma tahaks jääda.”

Kaks Šotimaa suurt – Glasgow Rangers ja Celtic – on juba aastaid kohalikku liigajalgpalli valitsenud. Väiksemate klubide fännidel on sellest mõistagi kõrini. „Meile meeldiks kõigile, kui nad kotid pakiksid ja hakkaksid Inglismaa liigas mängima,” teatab Barnstaple.

Motherwelli väikelinnale on Glasgow’ suur domineerimine eriti valus. Kui isegi umbes kahesaja kilomeetri kaugusel asuv Aberdeen peab iga liigavooru ajal nägema busside kaupa inimesi, kes sõidavad kodulinna meeskonna toetamise asemel Glasgow’sse mängule, siis Motherwell asub Rangersi kodu­staadionist kõigest veerandtunnise sõidu kaugusel. Seetõttu on ka mõistetav, et enne mängu Fir Parki lähedale pubisse kogunevate fännide seas valitseb Rangersile omane sinine värvus. Enne mängu läheb suurem osa pubisse kogunenutest bussidele ja sõidab Glasgow’ poole, väiksem osa asub toetama Motherwelli.

„Mu poeg ütles mulle, et isa, sa ei kujuta ette, kui populaarne Henrik tegelikult on,” väidab enne mängu staadioni lähedal ootav Ross. Ojamaa tõdeb samuti, et linnas liikudes tuntakse teda ära ja mitte ainult Motherwellis, sest fänne on ka naaberkülades, aga ka Glasgow’s. „Siiani elan ma endiselt linnast väljas asuvas hotellis, aga ma hakkasin just otsima elukohta ümbruskonna küladest, sest suurem osa mängijatest elab ka linnast natuke väljas,” räägib ta. „Järgmisest nädalast peaksin hakkama ka endale tegevust leidma, näiteks vibu laskma, mis nõuab keskendumist ja võimaldab jalgpalli mõtetest eemale saada. Samuti jäi mul Inglismaale minnes gümnaasium lõpetada, mida ma EBS-i kaugõppe kaudu nüüd teha üritan.”

Võtmehetk tuli Soomes

Ojamaa tõusis Eesti jalgpalli kaardile kõigest 15-aastaselt, kui Derby County temas potentsiaali nägi ja ta enda akadeemiasse mängima võttis. „Inglise keel oli mul hästi suus ja seal elasime me kümnekesi koos, mis tekitas sellise – kas kamraadlus on nüüd õige sõna – tunde, mis ei lasknud päris koduigatsusel tekkida,” meenutab Ojamaa. „Suhtlen nendega ka edasi, sest üks poiss mängib nüüd Blackburnis ja teistega suhtleme ka interneti teel. Kõik ei mängi enam profijalgpalli, aga kui sa ikka iga päev võitled nendega koos punktide pärast, siis tekib side, mida ilmselt kontoris töötades ei tekiks.”

Ojamaa Derby-perioodi jäi kolm treenerit, kellest kaks esimest pidasid teda tõeliseks tulevikumeheks, kuid kolmas treener ei pidanud välismaiseid noori väga perspektiivseks suunaks ja lasi neil klubist lahkuda. „Selle viimase peatreeneriga ma vist küll praegu põhikoosseisu ei kuuluks,” naerab Ojamaa ja tunnistab, et jälgib Derby tegemisi ka nüüd, kui klubiga ei seo teda enam midagi.

Eelmisel aastal käis Ojamaa leiba teenimas mitmete noorte eestlaste kombel Soomes, kui mängis liiga punase laterna Rovaniemi ridades. Eesti jalgpallisõbrad pidasid seda noore ründaja karjääris vähikäiguks. Ojamaa ise pidas Rovaniemisse minekut aga just üheks võtmehetkeks, kuna Soome liigat jälgitakse Euroopas rohkem, kui eestlased seda teavad. „Eelmisel aastal läks sealt näiteks kolm mängijat Saksamaale ja seal sain ma peale kõige iga mäng väljakule, mis on enda näitamise puhul kõige olulisem,” leiab ta. „Ma soovitan kõigil noortel mängijatel Eestist võimaluse korral Soome mängima minna, sest sealt saad hästi esinedes silma paista.”

Ojamaa leidis väravasoone juba esimeses karikakohtumises 9. jaanuaril ja jooksis väravat tähistades kõige tulisemaid fänne koondava idatribüüni ette ja mängis ette juba kultuslikuks saanud vesternliku püstolite laskmise stseeni. „Me ei teadnud temast mitte midagi, ei osanud temast mitte midagi oodata, aga siis ta lõi värava, tuli otse meie juurde ja tegi enda väravatähistuse – me vaatasime niimoodi,” meenutab Motherwelli fänn Ed McGuigan ja manab enda näole kõige suuremat uskumatust näitava ilme, mida näitlemisega mittetegelev inimene suudab.

„Ta on olnud siin ainult kuus nädalat ja tal on juba enda fännisärk – sellist asja pole kunagi kellegagi varem juhtunud!”
„Linnas on uus šerif!” kuulutavad ametlikus fänninännipoes nelja eri värvi särgid. Hallipäise poemüüja sõnul on need väga kuumad kaubad ja ka allakirjutanule tuleb Eestist tellimusi vähemalt kaheksa särgi jaoks. „Ta käis siin ka ise särke vaatamas. Ma ei tundnud teda esialgu ära, aga ta oli väga viisakas ja sõbralik. Tõeliselt meeldiv noormees,” tunnistab poemüüja särki kilekotti pakkides.

Ojamaa naerab, kui küsin, kust vesternistiilis žestikuleerimine pärineb. Nimelt käis Henrik enda parima sõbra Henri Anieri sünnipäeval bowling’ut mängimas, kui kõikide kurikate mahaviskamise tähistamiseks oli vaja midagi välja mõelda. Sündiski kujutletavate püstolite põmmutamine.

„Ta keerutab neid ja kõige lõpuks, tead, mis ta teeb? Ta paneb need veel justkui taskusse ka,” naerab 43-aastane McGuigan lapseliku õhinaga. „Fännid võtsid ta seejärel kohe omaks, järgmises mängus olid tribüünil juba Eesti lipud ja tulid ka tema plakatid. Sa MC Hammeri laulu tead? Selle järgi on meil plakat „Stop, Ojamaa time!”.”

Ka Eesti meediasse jõudnud plakat sündis samuti kogemata. Plakatite eest hoolitsevad fänniarmee nooremad liikmed ja nii palus üks neist enda emal osta klubi ametlikku värvi, bordoopunast riiet. „Ema saabus tagasi ja vabandas, et seda värvi polnud, aga oli rõõmus, et sai vähemalt tavalist punast,” räägib Ali Malloy fännide seas juba legendaarse loo. „Poiss oli ehmunud ja küsis, et ema, mis ma sellega nüüd peale hakkan, aga seejärel tuli sinna peale juba stoppmärk ja Ojamaa nimi.”

Kipub jääma vaheetapiks

Ojamaa on hea intervjueeritav – jutukas, lahtine. Aga on ka asju, millest ta palub mitte kirjutada. Üks on näiteks Bernhardtiga tülini viinud intsident, sest parem on musta ja juba ka vana pesu mitte avalikult pesema hakata. Teine palve puudutas reedel toimunud kohtumisel koondisekutset, sest seni polnud keegi Ojamaa koondisest loobumist leheveergudele viinud. Kuna nüüd on ametlik koosseis kinnitatud ja Ojamaa loobumine ei tule enam uudisena, siis saame tuua ka põhjenduse. „Ma olin Tarmoga (Rüütli – D. L.) ühenduses ja kuna meil on punkt punkti peale mängud tulemas, siis ta sai aru ja laseb mul siia jääda,” põhjendas Ojamaa.

„Kas ta tõesti eelistas koondise asemel klubi aidata?” küsisid mitmed Motherwelli fännid ja jaatava vastuse saades õhkasid kogu südamest. „Jumal küll, ma armastan seda tüüpi!”

Teine juba legendina Ojamaad saatev lugu puudutab tema palgasummat, sest meeskonna peatreener Stuart McCall lausus ajakirjandusele sõnad, et Ojamaa oli nõus sisuliselt mitte millegi eest mängima, peaasi olevat ainult väljakule saamine. Henrik naeratab selle väite peale ja vastab, et tegelikult olukord päris nii siiski polnud. „Ma arvan, et treener ütles seda pigem sõnakõlksuna ja päris nii see küll polnud, ehkki pikema lepinguga on muidugi olukord parem.”

Palgasummad ulatuvad Motherwellis ligikaudu 2000 naelani (ligi 2400 euroni) nädalas ja palkade suuruselt on klubi liigas kaheksas. Kuna rahaliselt on Motherwell viimastel aastatel säilitanud kainet mõistust, siis sõlmiti ka esialgu Ojamaaga pooleaastane leping. See omakorda tekitas väravate tulles huvi teistelt klubidelt – näiteks käis fännide teada Ojamaa mängu vaatamas ka suure ja võimsa Glasgow Celticu peatreener isiklikult.

„Šoti liigat vaadatakse tegelikult väga palju ja alati, kui hakkab hästi minema ja veel on ka pooleaastane leping, hakatakse seisu uurima, aga mul endal polnud kahtlust, et ma tahan siia pikemaks jääda,” ütleb Ojamaa ise.

Unistab Inglismaast

Graham Barnstaple on aga kindel, et juba suvel tulevad Ojamaale niivõrd rikkad kosilased, et Motherwellil ei jää muud üle kui mees maha müüa. „Tema saab karjäärile tuule tiibadesse, meie saame korraliku raha ja kõik on sellega rahul,” lausus Barnstaple. „Me imestame siiani, et kuidas küll keegi teda varem leidnud pole ja kaua ta niimoodi jätkab. Aga ta tuleb iga nädal ja jätkab meie üllatamist.”
„Eks tal läheb iga vooruga raskemaks, sest Šotimaa liiga on väga füüsiline ja ma olen kindel, et teda hakatakse peagi personaalselt katma,” nendib Ali Malloy. „Tegelikult olen ma kindel, et juba Hearts (Motherwell alistas laupäeval Edinburgh Heartsi 3 : 0 – toim) võib talle kellegi haiget tegema saata.”

Laupäeval peetud mängus üritasid küll vastasmängijad mõnel korral Ojamaad väljakul maha võtta, kuid eestlane näitas oma mängus vastasmeeskonnast kõrgemat taset. „Ma armastan seda, et meil on mängija, kelle pärast vastased sisuliselt püksi teevad,” tõdeb üks kohalik vutifänn.

Motherwelli fännid on üle Šotimaa sõbralikkuse poolest tuntud. Briti saartele omane huligaansus jääb 1980-ndatesse, kui klubi vapil ilutsev terasetehas uksed sulges ja kogu riiki tabasid majandusraskused. Praegu on tribüünidel näha terve kohaliku linna demograafilist läbilõiget – idatribüünil noored ja aktiivsed fännid, peaareenil peredega ja juba vanemad toetajad ning otsatribüünil kõige nooremad fännid. Barnstable tutvustab mängu järel enda suguvõsa, kes on meeskonna võitu staadionist kilomeetri kaugusel asuvasse Electric Bari tähistama tulnud. „Vend, vennanaine, õde, õemees, abikaasa, tütar ja tütart jälitavad kaks tüütust,” esitleb ta.

Ise peab mängumees Motherwelli heaks kohaks, kus kaks ja pool hooaega areneda ning seejärel juba edasi vaadata. „Unistamisest pole jalgpallis kasu, sest ikkagi peab plaan olema, kuid nagu siin kõik mängijad, unistan ka mina Inglismaal mängimisest, kus ma tahan end kunagi proovile panna,” ütleb Ojamaa.

Ent üks unistus on Ojamaal veel ja selleks teeb ta igapäevaselt tööd. Nimelt peab ta päevikut, kuhu paneb kirja kõik enda tähtsamad intsidendid jalgpallurikarjääris. „Sellist raamatut polegi minu arvates veel Eestis tehtud, aga mul on erinevaid täiesti hulle intsidente juba juhtunud küll,” lausub Ojamaa.

Palvele vähemalt üks lugu jutustada annab Ojamaa esialgu järele. „Näiteks üks lugu Derby viimasest aastast, kui ma...” Ent seal saab mu õnn otsa. Ojamaa naeratab laialt ja laseb taas käega üle pealae. „Ei, ma ikka ei saa seda rääkida, ma kirjutan sellest sulle raamatus.”



Motherwelli unistus Meistrite liigast

Šotimaa üks kahest tippkahurist, Glasgow Rangers läks eelmisel nädalal administreerimise alla. See tähendab jalgpallikeeles seda, et klubi on niivõrd suurtes võlgades, et jalgpalliväljakul olevad eesmärgid kaotavad raamatupidamistõdede vastu lõpuks prioriteetsuse ja klubi asutakse juhtima võlgade vähendamise suunas. Kui 31. märtsiks ei saa Glasgow Rangers olukorda kontrolli alla, siis kaotavad nad Euroopa jalgpalli litsentsi ja kõikide fännide, klubide ja mängijate unistus ehk Meistrite liiga koht läheb edasi liiga kolmandale meeskonnale. Selles rollis hetkel Motherwell ongi. „Kujutad ette, et Messi mängiks Fir Parkil?” unistab Motherwelli fänn Ali Malloy. „Ma nägin ükskord Ronaldinhot Barcelonas ja vaatasin suurte silmadega nagu väike laps – see oleks tõeline unistuse täitumine,” lisab Ed McGougan. „Kui kas või Meistrite liiga hümn Fir Parkis kõlaks, siis see oleks ju nii liigutav.”

Jalgpallikommentaator Graham Barnstaple üritab jääda võimalikult tagasihoidlikuks. Meeskonnal on ka varem olnud suuri eesmärke, kuid nagu väikestele klubidele omane, kipub viimasel tõkkel hüpe madalaks jääma. „Meie klubi esimene eesmärk on alati vältida relegatsiooni, seejärel jõuda kuue parema sekka, lisaks üks korralik karikahooaeg,” loetleb Barnstaple. „Mullu oli meil väga hea hooaeg ja paistab, et tänavu tuleb teine samasugune järele.”

Henrik Ojamaa ise üritab eelkõige keskenduda kolmanda koha püüdmisele, kuna niikuinii ei jõuta igas voorus 60 000 inimest staadionile toovate Glasgow’ meeskondade vastu. „Kui me Heartsi võidame ja seejärel ka Hiberniani, siis on meil juba väga hea seis,” ütleb Ojamaa.
Hearts Ojamaa eestvedamisel võideti, tabeli lõpuossa kuuluva Hiberniani vastu mängitakse täna õhtul.