Tenniseakadeemia püüab kaasata õpilasi ka piiri tagant

Eestis uuelaadne õppevorm võiks mitme küsimärgi äralangemise korral olla tulevikus tulutoov äriidee. Nii peavad asjaosalised mõtlema ka välisõpilaste kaasamisele.

Tähtlühendi USTA all tunneb tennisemaailm autoriteetset USA tenniseliitu, meil Eestis tutvustab end samade tähtedega Urmas Sõõrumaa tenniseakadeemia. Suurärimehele ja tenniseliidu presidendile Sõõrumaale pole edevus võõras, ka tema korraldatav rahameeste turniir kannab pretensioonikat US Openi nime.

Eesti esimest tenniseakadeemiat ei maksa siiski suuusehullustuses kahtlustada. Sedasorti akadeemiaid on täis kogu maailm, ja pisut üle aasta eksisteerinud USTA-le ei saa ette heita, et ta seni veel suurnimesid pole kasvatanud.

Akadeemia tegevjuht Margus Uba loetleb oma kooli kolm plussi, mis ilma kahtluseta teevad koolile reklaami lähemal ja kaugemal.

Esiteks kompleks. Vaid vähesed tennisekoolid üle ilma saavad koduks pidada seitsmest välis- ja 11 siseväljakust koosnevat kompleksi. Juba on katuse all Tere tennisekeskuse uus tiib, kuhu tulevad ujula, jõusaal ja restoran. Idee on lihtne: Tondile saab tulla kogu perega. Lapsuke saab oma treeningutunni akadeemias, vanemad sisustavad aega ujulas, jõusaalis või tenniseväljakuil, lõpuks võtab pere koos einet. Samasugune klubilise tegevuse moodus on läbi löönud Euroo­pa suurte tenniseriikide klubides.

Teiseks head treenerid. Organisatsiooniliselt on akadeemia tihedalt seotud alaliidu ja Audentese kooliga. Soomest palgatud akadeemia peatreenerit Pasi Virtaneni as­sisteerivad Da­vise karikameeskonna treener Peeter Lamp, Oskar Saarne, Ta­nel Luka ja Katrin Tammaru ning nii akadeemias kui ka Audenteses tööl olev Ain Suurthal.  Nimekamad õpilased, Eesti meeste esireket Jürgen Zopp ja naiste kolmas käsi Margit Rüütel pole mõistagi akadeemia kasvandikud, kuid tuntust toovad nad koolile ikkagi.

Kolmas pluss on väikesed grupid. USTA pakub kuue-seitsmeliikmelisi väikesi treeningugruppe, mis tähendab, et treenerid jõuavad iga õpilaseni võimalikult tihti. Kui üliprestiižses Nick Bolletieri tenniseakadeemias võivad väheandekamad, kuid maksejõuliste vanemate lapsed kooli lõpetada maestro Bolletierit nägemata, siis USTA-s seda ohtu pole.

Tere kompleksi, kus USTA baseerub, käiakse vaatamas mitte ainult Põhjamaadest. „Ideaalsed treeningvõimalused olid üks mu peamistest kaalutlustest, kui vastasin jaatavalt ettepanekule Tallinna tööle tulla,” kinnitab Virtanen, kes kunagise ATP edetabeli 302. reketina on ka praegu pea samal pulgal oleva Zopi isiklik treener.  „Minu usk sellesse, et USTA saab ja peab häid mängijaid koolitama, süveneb päev-päevalt,” lisab soomlane, kelle motivatsioonis pole sugugi viimasel kohal teadmine, et Eestis on tennise sotsiaalne asend ja tuntus märksa suurem kui Soomes. „Selles mõttes on Kaia Kanepil ja Jürgen Zopil väga tähtis missioon. Maa esimängijaina saavad nad näidata, et ka väikesest riigist võrsub väga häid tennisiste. Nad on teerajajad,” arutleb Virtanen.

Akadeemia kui äriidee

USTA ühendab esialgu sadakonda mängijat, kellest lõviosa on noored alates viie-kuueaastastest. Vastu võetakse kõik noored, mingit esialgset valikusõela pole. „Elu ise teeb valiku. Mõne aasta pärast võiks meil olla 250–300 noort, see oleks paras,” märgib Uba.

Rene Buschi tennisekoolis treenerina töötanud ja kõrgelt atesteeritud kohtunikuna tegutsenud Uba ei eita, et USTA läheb lapsevanemaile kalliks. „Kui laps harjutab nädalas kaks korda, tuleb kuumakse 870 krooni, nelja treeningukorra juures 1760 krooni. Lisaks varustus, sõidud. Tennis on kallis lõbu kogu maailmas. Kolm-neli peret on teatanud, et neil pole enam võimalik lapse tenniseharrastust toetada,” tähendab Uba.

Siinkirjutaja kahtleb, kas Tallinna tennisekoolide – neist suurim on Buschi kool 500 õpilasega – jaoks majandussurutise oludes ka lapsi jätkub. Esialgu käib koolide vahel karm konkurents. Uba nimetab, et juba on mõned lapsed teistest koolidest nende juurde üle tulnud.

Ent omas rasvas praadimine ei saa olla edu valem. Ükski maailma mainekamatest akadeemiatest pole orienteeritud ainult omamaisele õpilaskonnale. Edu garanteerib rahvusvaheline tuntus. „Teeme selles osas esimesi samme. Üksi­kuid õpilasi väljastpoolt Eestit on olnud. Teame, et selles peitub peamine arengusuund,” kinnitab Uba.

Ka Virtanen on veendunud, et ainult kvaliteet saab kõrgtaset paljundada. „Mida paremad õpilased on, seda lihtsam on neid juurde koolitada,” teab Soome treener.

„Mida rohkem välisõpilasi, seda lihtsam on ingliskeelset kooliõpet korraldada,” lisab Uba, kes seni näeb vaeva, kuidas majandamisel ots otsaga kokku tulla. Masu ei tule suurtele plaanidele kasuks.