03.11.2014, 04:30
Vastutusest, süüst ja vaibakudumisest
Spordipoliitika, selle vildakus või koguni üleüldine puudumine Eestis on viimasel ajal paljudel spordiinimestel hambus olnud. Nii näiteks ennustas judoliidu asepresident Mark Luts oma ülemöödunud nädalal antud intervjuus Eesti spordile sünget tulevikku, nentides, et kui siin peatselt ühtse spordipoliitika peale mõtlema ei hakata, polegi eestlastel enam kellelegi kaasa elada. Tema sõnul on siiani kõiki otsuseid tehtud kultuuriministeeriumis, kus aga otsustavad „vaibakudujad, kelle kehalise kasvatuse hinne on koolis olnud parimal juhul kolm”. Karmid sõnad.
FOTO:
Või võtame teise näite. Nädal tagasi küsis kolleeg Andres Vaher siinsamas kommentaaris retooriliselt: kes vastutab? Ta osundas spordi juhtimisvaakumile ja sellest johtuvalt kõikuma löönud Eesti spordi kaardimajakesele. Kohe sekundeeris talle Hugo Tipner Õhtulehe spordiblogis, nentides, et alaliidu juhid ei vastuta probleemide eest, tõmmates paralleele teistegi elualadega Eestis, mis „ei ole elementaarse käsitööoskuse nõudega kaitstud negatiivse diletanismi eest”. Jälle karmilt öeldud.