Viiel olümpial käinud Jüri Jaanson jõudis oma medali ära oodata
Laupäeva hommik, kell näitab 8.50. Maailma kuus paremat ühepaadisõudjat pääseb Schiniase kanali stardijoone tagant liikvele. Neljandal rajal läheb teele Jüri Jaanson. Ta osaleb oma viiendatel olümpiamängudel. On varem jõudnud kahel korral finaali, aga viiendast kohast paremat pole saanud.
Jaanson jääb distantsi alguses viimaseks nagu oma parematel päevadel. Hirmkõvasti tõmbab 38-aastasest Jaansonist kaks aastat noorem tšehh Vaclav Chalupa, aga tema ei kesta kaua. 500 meetri kohal juhib Chalupa, Jaanson on endiselt viimane ja Tufte neljas.
Algab tuttav spurt
Poolel maal hakkavad asjad paika loksuma. Tufte juhib, Jaanson kaotab 0,36 ja väsinud Chalupa 0,68 sekundiga. Maha ei saa veel kanda bulgaarlast Ivo Janakievit.
Siis algab Jaansoni tuttav spurt. Ta läheneb pikkamisi Tuftele ja libiseb norralasest mööda. Selge pole veel midagi, sest 600-700 meetrit jääb sõuda. 1500 m kohal juhib Jaanson nelja küm-nendikuga Tufte ees. Chalupa punnib veel kolmandana, aga Janakiev liigub temast teravamalt.
Jaansoni paadi nina murrab veel esimesena vett, aga tema liigutused jäävad aeglasemaks. Sydney olümpia kahepaadi hõbedamees, nüüd üheselt olümpiakulda ihkav 2001. ja 2003. aasta maailmameister Tufte haistab võimalust. Kui distantsi kolmanda veerandi selgelt parima aja sõitis välja Jaanson, siis nüüd on norralase kord. Ta on viimasel 500 meetril liiga võimas.
Jaanson peab vastu ja võidab hõbeda, mitte ei kaota kulda. Üks mees on tänasel päeval lihtsalt veel kõvem.
Sõudemaailma suurkujud on omadega läbi. Jaanson tüürib paadi silla äärde, ronib sellest vaevaliselt välja ja jääb mõneks ajaks lamama. Siis ajab end vaevaliselt püsti ja ilmub aeglasel sammul ajakirjanike ette. Võtab vastu esimesed õnnitlused, teiste seas olümpiakomitee presidendilt Mart Siimannilt.
Jaanson ei jaksa õieti rääkidagi, lihtsalt istub maha. Juurde ruttab Eesti delegatsiooni pressiatašee Sven Sommer. “President tahab tervitada!” hõikab ta medalimehele. Jaanson küünitab hetkeks käe telefoni poole, aga siis lükkab selle tagasi. “Veidi hiljem, palun.”
“Oodake veidi,” kostab vaikselt. Hingab paar korda sügavalt sisse. “Küsi nüüd,” ütleb ta ETV reporterile Ivar Jurtšenkole. Ning kodused televaatajad saavad medalimehe esimesed muljed kätte.
Kümmekond minutit hiljem autasustamisel on saavutatu Jaansonile päriselt kohale jõudnud. Ta rõõmustab samavõrd nagu Tufte, õnnelik on ka pronksimees Janakiev. Kaks favoriiti on koorma all vastu pidanud ning mõlemad teadvustavad endale, et üks pidi hõbedaga leppima. Janakievil suurt enamat loota polnudki.
Kui medalid kaelas, annab eestlane bulgaarlasele märku: võtame võitja õlgadele! Ning kaks väsinud meest jaksavad seda teha. “Arvestasin Jaansoni kui tõsiseima konkurendiga ning jälgisin eelkõige teda. Lõpus nägin, et ta hakkab väsima ja siis mõistsin, et täna on minu päev,” ütleb Tufte. “Mu unistus täitus. Olin seda sõitu oodanud neli aastat. Ma ei tahtnud kauem oodata ja andsin endast kõik.”
Kui üks mees ootas medalit neli ja teine kümme aastat, siis Jaanson viis olümpiatsüklit. “See on minu esimene medal. Olen väga õnnelik, aga ka väga väsinud,” lausub Jaanson.
Olümpia hõbedamees Jüri Jaanson: “On, mida kappi panna!”
Jüri Jaanson võitis laupäeva hommikul täistribüünide, 15 000 pealtvaataja ees fantastiliselt hea sõiduga hõbemedali. Pealtvaatajatele läbipõletava rõõmu-emotsiooni kinkinud medalivõitja ise jäi pärast sõitu väliselt rahulikuks. “Ega mul midagi viga ei ole,” lohutas Schiniase sõudekeskuse meediatelki rahvusvahelisele pressikonverentsile saabunud Jüri Jaanson ajakirjanikke, “suu ainult kuivab nii et... on siin vett või midagi?”
Presikonverentsi algus viibib, sest kullavõitja Olaf Tufte ei ole saabunud. Kuluaaridest on kuulda, et ROK on juba rahvusvahelisele sõudeliidule valmis märkust tegema.
Vesi leitakse, Tufte leitakse. Kõigepealt saab sõna norrakast kullamees. “Chalupa alustas küll vägevalt, aga Jüri oli see, keda ma teadsin, et peab jälgima,” ütleb Tufte. “300 m enne lõppu tundsin, et mul on jõudu. Jüri ei suutnud vastata.”
“700 m peal sain aru, et võin selle sõidu võita,” räägib Jaanson, “tundsin, et tehnika ja rütm olid head. Vastased ei olnud piisavalt tugevad. Veel 500 m enne lõppu uskusin, et võin võita. Kuid 200 meetrit enne finiit ei suutnud enam.”
Norra telemehed küsivad muidugi, kas Jaanson oleks suutnud midagi teisiti tehes Tuftet lüüa. “Distantsi esimese poole tegin kõik oma tahtmist mööda. Kuid lõpus oli Olaf kiirem kui mina,” vastab eestlane.
Järgmiseks saavad Jaansoni oma haardesse Eesti ajakirjanikud. Selgub, et sportlasi ja nende saatjaid ei tohi niisama meediatelki vedada, kuid allkirja vastu lubatakse hõbemedalimees ja dr Mihkel Mardna sisse. Siin on vähemalt natuke jahedam, Schiniase järve ääres puurib lagipähe päike, mis ilmateate andmetel särab 32 kraadi vääriliselt.
Lea Larin
Jüri Jaanson otsustab karjääri jätkumise hilissügisel
Kuidas läksid päevad enne finaali?
Isegi kui oleksin tahtnud, ei oleks saanud starti unustada. Ärevust oli, helistati palju ja. Neljapäeval oli parem, käisin olümpiakülas piljardit mängimas, aga eile päev (reede, päev enne starti) oli raske – närvipinge, kõhus keeras. Palav oli, tohutult palav. Õhtul läks paremaks.
Kas magasite hästi?
Väga hästi. Mul oli hea uni, vaid korra kella kolme ajal ärkasin üles ja mõtlesin, et hommik ongi käes. Siis vaatasin kella – kurat, 2.55 alles! ja magasin edasi Hommikul tundsin, et olen hästi välja puhanud. Kuigi on palav, ma magades konditsioneeri sisse ei lülita – ei taha hommikul tõbisena äragata. Alpi telgis ma olen kuumusega harjunud.
Kas te finišisse jõudes teadsite, mis karva medali kaela saate?
Teadsin küll. Ma sain 1500 meetri peal aru, et Olafi vastu ei saa ja et Yanakiev tuleb selja taga hoida. Tegin kõik, et mitte 2. kohta kaotada.
Mis teeb Jüri Jaanson edasi?
Praegu tahaksin jäätist süüa, du?i all käia ja välja magada. Hea meelega heidaksin pikali. Aga koli tuleb kokku panna ja olüm-piakülla kolida. Ateenas tahaksin ringi käia, ma ei ole linna näinud ja ei orienteeru siin veel üldse. Tammertit tahaks vaadata ja kümnevõistlust, kuigi see on vist liiga pikk. Tulevikust sõudmises võiks rääkida oktoobris-novembris.
Kas te perega olete saanud rääkida?
Ei. Siin lärmi sees ei saagi. Peale seda kõike natukene vaiksemas kohas saan rääkida.
Jüri Jaanson hõbeda võitmisest
“Enne starti teadsin, et täna läheb raskeks. Ilm läks täna niiskeks, teadsin, et sõit tuleb raskem kui eelmised. Kuumus ja päike mõjuvad niiskusega koos rängemalt.”
(Ilmateate kohaselt kõikus õhuniiskus sõudekanalil varahommikust keskpäevani 30-73 %, meeste ühese finaali ajal oli niiskust 61 %.)
“Esimesed 300 meetrit oli tähtis, et minema saab ja tehnika paika. 500 meetri peal olime kõik ühel joonel, keegi ütles siin, et ma olin kuues, kuid mina nii ei tundnud. Paadid olid sama kaugel kõik. Chalupa tõmbas ees minema, aga see ei olnud tähtis.”
“700 meetri peal algas minu sõit. Tundsin, et rütm oli hea ja sain aru, et olen võimeline kõiki võitma. Ainus tingimus: jätkata samas rütmis. 1000 meetri peal kontrollisin kõiki. Püüdsin tempot tõsta, sest Olaf hakkas tõusma. Ma teadsin kogu aeg, et Olafil on tugev lõpp.”
“1500 meetrini suutsin, kuid edasi muutus raskeks. Ainult üks mõte oli: tempo. Edasi ainult kannatada, kannatada, kannatada.. Olaf tuli ja ma püüdsin vastata, aga tõesti ei suutnud midagi teha. Ma ei suutnud vastata.”
Tufte lõpuspurdist räkides Jaanson äkki naeratab. “Kaine peaga öeldes – sellisteks naljadeks olen ma liiga vana. Mina tegin oma tööd nii hästi kui suutsin.”
Endrekson ja Gulov võtsid saadaolevaist kõrgeima koha
Medal jäi rohkem kui kahe sekundi kaugusele ning tõtt öelda olnuks seda veidi palju tahta. Sõudemaailma üheks hetke tugevamaks hinnatud paadiklassis jäid ettepoole vaid absoluutsed tipud. Leonid Gulov ja Tõnu Endrekson olid neljandad.
Kulla võtsid valitsevad maailmameistrid, prantslased Sebastien Vieilledent ja Adrien Hardy, hõbeda olümpiavõitu kaitsnud sloveenid Luka Spik ja Iztok Cop. Pronks kuulus tituleerituimatele meestele ning tänavust hoo-aega valitsenud itaallastele Rossano Galtarossale ja Alessio Sartorile. “Vastased olid vägevad, aga midagi jääb ikka kripeldama,” oli Endreksoni esimene emotsioon. “Esimesed tuhat meetrit liikusime liiga aeglaselt, teine tuhat oli juba teravam. Tahtsime teistega koos esimestel sadadel meetritel liikuda, aga paraku jäime maha.”
Kokkuvõttes jäi Endrekson olümpiaga väga rahule. “Ka Jüri tegi väga hästi. Mul tuleb aga hakata nüüd Pekingi poole vaatama.” Ka Endreksoni paarimees Gulov arvas, et Ateena startidega peab rahule jääma.
Treener Igor Grinko mõtles juba kullast
Jüri Jaanson on sportlane, kellesse uskuda pole olnud igal hetkel kerge. Küll leidub mees, kes on temasse alati uskunud. See on tema praegune treener Igor Grinko.
“Olen Jürisse uskunud sellest ajast, kui teda 18-aastasena esmakordselt nägin,” ütleb Grinko. “Sain kohe aru, et ta ei ole tavaline inimene, temaga ei ole lihtne. Ent tal on võitleja- ja võitjanatuur.”
Grinko treenis Jaansoni esiti N. Liidu juunioride ning seejärel ka täiskasvanute koondises. “Jüri pidanuks olümpiamedali – ja kuldse – saama juba 1988. aastal. Ta oli kahepaadil koos Nikolai T?uprinaga kõigist mäekõrguselt üle, kuid N. Liidu valikusüsteem sai sellele paatkonnale saatuslikuks,” meenutab Grinko.
“Jüri istus ühepaati ja võitis 1990 päris kergelt maailmameistritiitli. Siis N. Liit lagunes, mina siirdusin USA-sse ja suhtlesime harvem. Olin lepinguliselt seotud USA koondisega ega tohtinud kellegi teisega tegelda. 2001. aastal lõin oma keskuse ja seal võin igaühega töötada. Kui Jüri kaks aastat tagasi minu poole pöördus, ei kõhelnud ma hetkegi. Mu usk temasugusesse originaalsesse sportlasse pole kunagi kadunud.”
Grinko sõnul tähendas ühepaatide finaal temalegi suuri üleelamisi. “Kui Jüri teise kilomeetri alguses oma teed hakkas minema, mõtlesin, et kuld on taskus. Tufte vastus lõpus oli muidugi vägev. Kui enne finaali algust arvasin, et iga karva medal on hea, siis juba kulda haistes tundsin, et mind varastati paljaks,” muigab Grinko. “Kokkuvõtteks: hõbe on ka väga hea, üks vastane oli lihtsalt liiga tugev.”
Grinkol jagub kiidusõnu terve Eesti sõudmise kohta. “Kahepaadi neljas koht on samuti suurepärane. Itaalia oli terve hooaja valitseja, aga jäi siin alles kolmandaks. Nii kahe- kui ka neljapaat on noored, neil järgmisteks olümpiamängudeks suur potentsiaal. Ja kes teab, võib-olla tahab ka Jüri jätkata.”
Eesti neljapaat lõpetas olümpia üheksandana
Napilt B-finaali kohaga leppima pidanud Eesti neljapaat jäi ses sõidus Austraalia ja Šveitsi järel kolmandaks ning pälvis Ateenas 9. koha.
Eesti paatkonnal polnud enam sama lennukat minekut nagu poolfinaalis. Luzerni MK-etapi võitnud Austraalia oli teistest selgelt parem. Eesti kvartett Oleg Vinogradov, Igor Kuzmin, Andrei Šilin, Andrei Jämsa alustas traditsiooniliselt rahulikult, 500 meetri märki jõuti juba kolmandana. Teravaim alustaja oli Itaalia.
Teisel veerandil hakkas Austraalia minema oma teed, kolmandal veerandil möödus Itaaliast Eesti ning lõpuks mõlemast Šveits.
