Ruth Alaküla: Ernesaksa elus oli neli hetke, kui ta oli surma piiril ja need hetked jätsid ta hinge kustumatu jälje
Üle kümne aasta tagasi Gustav Ernesaksast dokumentaalfilmi "Laulutaadi hümnid" produtseerinud Ruth Alaküla meenutab aegu, mil rahvuskangelane pidi võimude ees erilist hirmu tundma. Ernesaksa dramaatilise elu erinevatest perioodidest räägib ka 14. juunil esietenduv "Hakkame, mehed, minema".
Ruth Alaküla, miks on Gustav Ernesaks vaatamata oma mõjule nii vähe jäädvustatud ja kajastatud?
Ma ei saa kuidagi nõus olla sellega, et meie suurt koorijuhti ja heliloojat Ernesaksa on vähe jäädvustatud. Kõigepealt hoolitses Ernesaks ise selle eest, et tema sõnum rahvani jõuaks ja kirjutas viis raamatut, mille tiraažid ulatusid kümnetesse tuhandetesse. Ta oli esimene mees, kes televisiooni vahendusel eesti rahva ette astus. Ta oli oma eluajal väga nähtaval andes sadu intervjuusid, mille teksti ta tõepoolest alati ette valmis kirjutas.
Ja praegugi on Ernesaks ainuke mees, kellele on antud lauluväljakul oma igavene koht publiku seas. Tõsi küll, ma mäletan Ernesaksa matuseid. Sellel külmal jaanuarikuisel päeval tõsteti Estonia kontserdisaali ukse taha suured kõlarid, et tohutud rahvamassid, saaksid osa saalis toimuvast. Aga seal ei olnud kedagi. Ainult mõnikümmend veekalkvel silmadega vanaprouat seisis üle tee bussipeatuses.
Kui palju te oma dokfilmiga teda avastasite? Kui palju jäi avastamata?
Kui alustasime Ernesaksast filmi tegemist, siis kujutasime ette, et sellest võib tulla tähtpäevale kohane paraadportree. Siiski oli algusest peale meie jaoks intrigeeriv fakt, et peaaegu ühel ajal valmisid heliloojal kaks suurt hümni – ENSV hümn ja laulupidude lõpulugu „Mu isamaa on minu arm“. Tahtsime aru saada, kuidas see on võimalik, missugused hoovad panevad inimest sellisel viisil tegutsema.
Töö käigus rullus meie ees lahti saatus, mis oli täis vastulööke ja karisid, mida me kahekordse Stalini preemia laureaadi juures ei osanud oodata. Õnneliku juhuse läbi jõudis meieni tuntud soome dokumentalisti Jarmo Jääskeläise Ameerikas filmitud materjal intervjuu Gustavi venna Osvaldiga, millest ka Soome arhiivis ei olnud säilinud rohkemat kui ajakoodiga VHS kassett, mis oli salvestatud musta materjali läbivaatamiseks. Parema kvaliteediga oli YLE arhiivis alles Ernesaksa Soome sõbra Uolevi Lassanderi tehtud intervjuu, kus Ernesaks julgeb natukene rääkida asjadest, millest ta Eestis kunagi polnud söandanud sõnakestki öelda. See pikk intervjuu polnud tal läbi mõeldud ja kui Lassander küsis selle kohta, miks Ernesaksa 1950.aastal vangi ei pandud, kui Vettik, Päts ja Karindi pandi, siis läks Gustav tõsiselt endast välja ja puhises pahaselt et miks sa arvad, et mind rahule jäeti.
Avastamata jäi lugu, mida kuulsin alles hiljuti. On võimalik, et Ernesaksa Jaroslavlis hulluks minemise taga polnudki välja mõeldud pommirünnak vaid hoopis siseringi koputaja pealekaebused, mis viisid mehelt eluisu ja tõid kaasa enesetapukatse. Igal juhul järgnes sellele viibimine Moskva haiglas.
Ernesaks võitles terve elu hirmudega - kartes punast võimu, positsioonide minetamist, oma mainet ajaloos. Kas tal oli üldse perioodi, mil sai rahulikult keskenduda loomingule ja muusikale?
Ernesaksa elus oli neli hetke, kui ta oli surma piiri peal ja need hetked jätsid tema hinge oma kustumatu jäle. Esimene kord lõi muheda olemisega sümpaatse muusiku elu segamini olukord, kus ta pidi laevaga Venemaale evakueeruma läbi miiniväljade, kus paljud jätsid elu. Ernesaksal vedas, ta jäi ellu. Ta jäi ellu ka tööpataljonis kaugel Siberis, kus nälja ja haiguste tõttu suri kolmandik mobiliseeritutest. Seal päästis ta elu muusika. Ernesaks lõi Kaama kraavihallide meeskoori ja koorilauljad said veidi suuremad toiduportsjonid ja pidid veidi vähem tööd tegema. See, et muusika suudab päästa elusid, jäi talle sestpeale oluliseks teadmiseks. Asi läks päris halvaks Jaroslavlsis, kus Ernesaks kaotas vaimse tasakaalu, läks hulluks. Tal vedas taaskord. See on ime, et raskel sõja ajal pidas keegi vajalikuks saata reaalsustaju minetanud koorijuhi pealinna närve kosutama.
Ja eriti teravat hirmu pidi Ernesaks tundma 50 aastate alguses, kui kolm neljast 1947. aasta laulupeo üldjuhist- Päts, Karindi ja Vettik vangi pandi ja tema üksida alles jäi, ehkki oli uurimisorganite valvsa tähelepanu all nagu Andres Laasik arhiividesse sukeldudes avastas. Gustav ise polnud kaugeltki plekitu. Tema noorem vend Erich oli saksa sõjaväes teadmata kadunuks jäänud ja vanem vend Osvald oli Ameerikas pankur. Ja küllap oli taaskord muusika see, mis päästis Ernesaksa elu. Tegeledes fraasi ja forte, kõla ilu ja väljendusrikkusega ei saanud argielu teda kätte.
Kui ta seisis laulupeo ühendkoori ees ja tõstis käed, siis kadus kõik muu ümbert ära, sest siis oli vaja maksimaalselt keskenduda. Aga Sirje Normet meenutas just hiljuti lugu, kuidas nad käisid 1990. aastal Roman Toiga Ernesaksa juures. Ernesaks ei tahtnud tulla laulupidu juhatama, sest väliseesti koorid olid laulupeole tulnud. Toi diplomaatiliselt osav sisenduskõne muutis Ernesaksa julgemaks ja ta ikkagi tuli välja ja sõitis isegi koos Toiga hobukaarikus.
Aga hirm oli siis üldine. Ka Šostakovits elas aastaid nii, et tal oli hädavajalike asjadega pakitud kohver ukse juures valmis.
Kui palju teda sisemiselt muserdas Nõukogude võimuga teatud flirt?
Mis Ernesaksa sees toimus, seda me keegi ju ei tea. Kindlasti oli tal hea meel saada osa hüvedest, mida nomenklatuuri kuulumine kaasa tõi. Ja tõenäoliselt ei küsinud ta endalt, kas ta tahab kirjutada oma Stalini laule. Seda pidi tegema, kui elada tahad. Ja elada ta tahtis kindlasti . Ja koori juhatada ka.
Miks ta oma elukaare lõpus kapseldus ja eraldus? Kas keegi oleks pidanud ta nö päästma?
Stella Ernesaksa surm ja poja surm lõid ta niigi hapra sisemise tasakaalu taas kord paigast. Kindlasti pakkus Naima talle tuge, mida ta nii väga vajas. Kuidagi muutus see tugi karmiks kodukorraks, kus maestrol suurt sõnaõigust polnud. Ja ilmselt ka mitte enam jõudu, oma sõna maksma panna.
Kui palju peaks Eesti avalikkus veel vaeva nägema, et ta rolli ajaloos kinnistada?
Võib olla läheb nii, et Ernesaks just tänu oma inimlikkusele ja haavatavusele hakkab üha enam ja enam inimestele ja uurijatele huvi pakkuma. Igavese koha lauluväljakul ja „Mu isamaa on minu arm“ loojana on ta juba välja teeninud.
--
"Hakkame, mehed, minema" toob lavale Ekspress Meedia, pileteid saab osta SIIT.
