HENRY II JA THOMAS BECKET: Kas tähtsam on sõprus või ametiga kaasnevad põhimõtted ja kohustused? Foto: Siim Vahur

Draamateatri suvelavastus, Tallinna vanalinnas Katariina kirikus etendatav Jean Anouilh’ „Becket ehk Jumala au“ räägib sõprusest ja aust, võimust ja reetmisest, idealismi ja pragmatismi vastasseisust. See on üks tummine teatriõhtu, kust ei tasu oodata suviselt kerget meelelahutust, vaid sügavat mõtteainest suurepärase maailmadramaturgia ja võimsate näitlejate seltsis.

Vaimuka sõnakasutusega, samas pigem pessimistliku maailmavaatega Prantsuse näitekirjaniku Jean Anouilh’ (1910–1987) töödega on Eesti publik tuttav. Mängitud on tema tippteost „Antigonet“, samuti „Lõokest“ ja „Metsikut“. „Becket ehk Jumala au“ on laval kolmandat korda, varasemalt on seda lavastanud Mikk Mikiver ja ­Kalju ­Komissarov. Seekordne lavastaja Priit ­Pedajas on lavastuse vorminud eelkõige lähtuvalt kahest säravast peategelasest. Inglismaa kuningas Henry II (­Robert Annus) ja tema sõber kantsler ja hilisem vihavaenlane Canterbury peapiiskop Thomas Becket (Indrek Sammul) veavad kogu pikka etendust jõuliselt ja nüansirikkalt. Nende kahe näitleja partnerluse pärast tuleb lavastus kindlasti lülitada oma suveteatri tihedasse kavasse.

JÕULINE DUO: Kuningas Henry II (Robert Annus, vasakul) ja tema sõber kantsler ja hilisem vihavaenlane Canterbury peapiiskop Thomas Becket (Indrek Sammul, paremal).
Foto: Siim Vahur

Näidendi tegevus tugineb ajaloolistele sündmustele ja isikutele ning toimub 12. sajandil Inglismaal ja Prantsusmaal. Thomas ­Becket, kuninga usaldusmees, kes Canterbury peapiiskopiks saades pöördus kuninga vastu, mõrvatakse ning temast saab järgnevatel sajanditel populaarne pühak.

Indrek Sammuli Thomas Becket on usutav igal ajahetkel. Roll on ülimalt keeruline oma vastuolulisuses ning seega vägev väljakutse tippnäitleja Sammulile. Becket on vastuoluline kuju. Alguses on ta kuninga prassingukaaslane, uhkete rõivastega, jätab terase ja kavala mulje. Kuningas usaldab Becketit jäägitult, nad käivad igapäevaselt jahil ja jagavad naisigi. Kuningas tahab usaldusväärset Becketit hoida enda ligi, andes talle kantsleri koha. Vastuolud kirikuga ja vana peapiiskopi (keda meeldejäävalt tasaselt mängib Tiit Sukk) surm panevad kuninga pähe hullu mõtte nimetada Thomas Becket uueks Canterbury peapiiskopiks. Siin saab oluliseks Becketi mõte, et kõik, mida ta ette võtab, teeb ta maksimaalselt hästi. Endine liiderdaja võtab oma uut ametit eriti tõsiselt. Uhkete piiskopirõivaste asemel liigub Becket ringi askeetlikus mungarüüs ja kaitseb viimse veretilgani kiriku, mitte kuninga huve.

Kui Indrek Sammuli täpne ja nüansirohke mäng oli heas mõttes ootuspärane, siis üllatava väljakutse pakkus teater Robert Annusele. Anda vastuolulise noore monarhi kandev roll Annusele tasus end kuhjaga ära – näitleja teeb oma senise loomingu parima rolli. Henry II on noor ja keevaline, korraga lapsemeelne ja jõhker, ülbe ja siiras. Tõesti, üks pott vastuolusid, mille Annus veenvalt ja isegi mängleva kergusega välja mängib. Pigem sooja näitlejasarmiga Annus suutis säravalt esitada ka viha ja põlgust, mida ta näiteks oma perekonna vastu tundis. Samuti on see kuningas jonnakas: ta teab, et tal on võim, mida ta järelejätmatult kasutab. Kui tema südamesõber Becket pöördub tema vastu, on kuninga hingepiinad usutavad ja kordaminevad. Annuse partnerlus Sammuliga on särav, kahe vaenlaseks muutunud sõbra stseenides särtsub pinge.

14. sajandil ehitatud Katariina kirik on sellise ajaloost inspireeritud näidendi lavastuspaigaks ideaalne koht. Pigem minimalistliku joonega kujundus Riina Degtjarenkolt järgib ajaloolist tõepära ja kirikus olemasoleva puidu tooni. Tekkis küll soov, et ehk oleks ruumi saanud veel põnevamalt ära kasutada, sest kolme ja poole tunnine teatriõhtu muutub veidi üksluiseks ja hakkab lõpupoole venima.

Kui peategelaste duo oli igal sekundil nauditav, siis rohket kõrvaltegelaste galeriid oleks saanud ehk koomale tõmmata ja mõningaid sündmusi kärpida. Kõrvaltegelased mõjusid pigem funktsionaalselt: näiteks neli tuhmi rüütlit, stseenid Prantsuse kuninga ja Rooma paavstiga, kuningas Henry II perekond, kelle peal ta laseb paista oma hoolimatust ja viha.

Sellele vaatamata on aga tegemist korraliku klassikalavastusega, mis on Eesti Draamateatri repertuaaris igati vajalik.