Foto: Shutterstock

Seks on päris hea, kas pole? Seda mitte ainult selle pärast, et see on laste tegemiseks kasulik, vaid ka sportlikkus mõttes. Seks teeb inimesed õnnelikuks. Ja mitmel viisil hoiab see inimesed terve mõistuse juures, loob hea enesetunde ja suurendab armastust teiste vastu. Seega võib veidi šokeerivalt mõjuda fakt, et statistiliselt tegelevad noored seksiga palju vähem. Mitmed uuringud on näidanud, et tänapäeva noored seksivad vähem kui eelmised põlvkonnad.

University College Londoni (UCL) hiljutine üleriigiline (Suurbritannias – toim) uuring seksuaalsete hoiakute ja elustiili kohta näitas, et sagedus, millega 16-44-aastased inimesed “kehaosasid kokku põimivad”, on viimased 20 aastat stabiilselt langenud. Uuringust selgus, et naised seksivad keskmiselt 4,8 korda kuus ja mehed 4,9. Kümme aastat tagasi olid need näitajad vastavalt 6,2 ja 6,3 ning kümme aastat enne seda 6,1 ja 6,4.

Seks ümbritseb meid

Kuid kuhu on need kirglikud kohtumised kadunud? See ei näi eriti loogiline meie aja kultuurilisi hoiakuid vaadates. Pärast seda, kui Motion Picture Association of America (MPAA, Ameerika filmi- ja teletööstuse ühendus – toim) tutvustas 1990. aastal filmide kategoriseerimise süsteemi, läksid produtsendid mööda “seks müüb” rada edasi ning hakkasid üha rohkem ja rohkem seksistseene filmidesse lisama, et reitinguid üles viia. Meid on sellest ajast alates üle ujutatud kaadritega näitlejate omavahelisest väänlemisest, paljaste tagumike ja ennastunustava oigamisega.

Kuid viimase viie aasta jooksul on olukord drastiliselt muutunud. Filmid nagu “Nymphomaniac/Nümfomaan” ja “Shame/Häbi” ning telesarjad nagu “Girls” ja “This Is England” on püüdnud rääkida (tihtipeale inetutest) tõdedest seksuaalkäitumises. Me ei puutu enam kokku leebe silitamise ja “peaaegu liikumatu, kuid plahvatusliku” seksiga 1990ndatest (“Üheksa ja pool nädalat”, vaatan sinu poole!). Selle asemel seisame silmitsi avameelsete aruteludega seksuaalsusest, LGBT suhetest, intiimsuse probleemidest, fantaasiatest, fetišitest ja rollide pöördumisest – kõike seda ilma hinnanguta.

Kui meedia ümbritseb meid seksiga ning põhisõnum on aktsepteerimine ja “kõik sobib”-mentaliteet, siis miks põlgame taolise suhtumise ära päriselus? UCL-i vanemlektor ja ülalmainitud uuringu autor Cath Mercer leiab, et tehnoloogia võib selles rolli omada. Ta selgitab, et kaasaskantava elektroonika poolt tingitud suurenenud ühenduses olemine internetis võib olla meie üha enam platooniliste suhtemustrite taga. Asi ei ole enam nii lihtne nagu voodisse ronimine ja tulede kustutamine. Tänapäeval on alati midagi paremat teha – kontrollida e-maile, vaadata Facebookis õe puhkusepilte või lugeda artiklit seksist ajalehe veebilehel…

Pange kaks inimest, kellel teineteise vastu külgetõmme on, pikemaks ajaks tühja tuppa ja tõenäoliselt kulmineerub olukord armunute põrandal ringi rullimisega. Lisage tuppa paar nutitelefoni ja wifi ning tõenäolisemalt saate olla tunnistajaks sellele, kuidas nad Instagrami profiile võrdlevad. See on lihtsam, mugavam ning sotsiaalselt, emotsionaalselt ja sõna otseses mõttes vähem segadust tekitav. Tehnoloogia toob inimesed kokku ja sunnib nad lahku: see on "ülim lihunikukirves".

Seksi psühhoanalüüs

Üks mu endisi poiss-sõpru pööras end regulaarselt esimese asjana pärast suguühet teisele küljele ning kontrollis oma (nuti)telefoni. Mõne aja pärast hakkasin sama tegema. Vastamist vajas küsimus – kas ma olen vahepeal millestki ilma jäänud? Sellest sai tõsine probleem - midagi, mida küsisime alateadlikult enne: millest jääksime ilma, kui praegu seksiksime? Kas selleks on aega? Kas hiljem oleks mugavam?

See on seesama analüütiline, üle mõeldud ja ülepingutatud suhtumine seksi, mis on süüdi meie libiido kadumises. Tehnoloogia mängib selles suurt rolli, kuid seda näeb ka ajaleheartiklites, televisioonis, ajakirjade esikaantel ja meie kultuuri veresoontes ringlemas. Seks on loomalik ja ürgne tegevus. Meie ajud on ilmselt kõige erogeensem tsoon, kuid protsessi põhiolemus on siiski meie kehades, mis tahavad midagi.

Kehaliste protsesside intellektualiseerimine on poolohtlik tegevus. Selle asemel, et nautida teise inimesega vallatut tegevust, on liiga lihtne end leida küsimast küsimusi, millel ei ole kasulikke vastuseid. Miks ta tahab mind tagantpoolt? Kas olla silmad lahti või kinni? Miks on seks hommikul palju rahuldust pakkuvam kui öösel? Meil on vajadus psühhoanalüüsida seksuaalset käitumist ilma igasuguse reaalse vajaduseta. Kas see on oluline? Või me lihtsalt muudame selle oluliseks?

Seksiärevus

Mitmed mu sõbrad on hiljuti end avanud oma seksuaalsete hirmude koha pealt. Tõsistest intiimprobleemidest kuni soovimatuseni üldse flirtida või vastupidi - vajadusega kõigi teiste peale enda teise poolega ringi hullata – seob neid kokku üks ühine joon, milleks on ärevus seksi pärast.

Selgub, et paljud inimesed, keda tean, mõtlevad seksist palju. Kuid nad tulevad töölt koju, vaatavad televiisorit, või kerivad Twitteri voogu ning isegi kui seks peaks tõesti teemaks tulema, on see tavaliselt viimane asi, mis päeva jooksul juhtub. Vallaliste inimeste jaoks on olukord sama kohutav. Peame taluma hetkelisi füüsilisi plahvatusi, millele järgneb tsölibaat. Pole ime, et vanusegrupp 25-35 sai kõige halvema tulemuse igakuise paaritumise koha pealt. Kõik kas ignoreerivad oma partnereid või otsivad neid meeleheitlikult.

Kes tahaks seksida, kui see on seotud neurootilise maailmaga? Kui tead, et iga aspekti sellest analüüsitakse? On loogiline, et matame end üha sügavamale virtuaalsetesse sidemetesse teiste inimestega selle asemel, et käsi välja sirutada ja neid päriselt puudutada.

Enne kui hakkate oma isepõhjustatud voorusvöö sisse nuuksuma, teadke, et on olemas lihtne ravim. Me ei saa lahti tehnoloogiast ega sulgeda oma silmi seksi lakkamatu meediakajastuse ees. Kuid saame siiski lasta end mitte mõjutada. Miks te loete seda seksist nõretavat artiklit? Lõpetage koheselt ja minge parem skoorige. Ärge mõelge, lihtsalt tegutsege. Tõenäoliselt on teil seda väga vaja.

Copyright Guardian News & Media 2014