Eriolukorra lõpp terendab. 67 vintsutusi täis päeva nõudsid Eesti rahvalt enneolematut pingutust

Koroonakriis näitas, et rahvas suudab end raskel ajal kokku võtta. Ent kuidas üksmeel jätkub, kui ees ootavad majanduse rasked päevad?

Kaks kuud tagasi kehtestatud eriolukorraga on käinud kaasas kaotatud elud, lahutatud perekonnad ja tõsised majandusmured. Ent see aeg näitas, et ühise pingutuse ja leidlikkusega on võimalik viirusest jagu saada. Selle üsna lühikese aja jooksul jõudis palju juhtuda. Juba kaugelt paistnud viirus jõudis Eestisse siiski ootamatult ja paiskas me elu suurde segadusse. Korraga hakati kokku ostma toitu ja suurtes kogustes WC-paberit, levisid kuuldused linnade sulgemisest. Ent rahvas ja riigivõim kogusid ennast kärmelt. Enneolematu tempoga loodi toetusskeeme kriisist kahju saanutele, haiglad muutusid leidlikuks, kuidas kõige paremini haigust tuvastada, kultuur kolis saalidest internetiülekannetesse. Eriolukord saab lõpu esmaspäeval. Meenutame, kuidas need kaks kuud möödusid.

***

12. märtsi hommik algas Toompeal ärevalt, sest rutuga oli riigikogus muude päevakorrapunktide vahele võetud peaminister Jüri Ratase erakorraline poliitiline avaldus. Kuna peaminister oli juba päev varem samas saalis rääkinud, et võitlus koroonarindel läheb nüüd tõsiseks ja arutlusele võetakse, kuidas korraldada uue kriisi juhtimine, oodati, et Ratas räägib parlamendi ees plaanist kuulutada välja eriolukord.

Olukorra tõsidus polnud kõigile ühtviisi tajutav. Enne riigikogu ees peetud kõnet arutas Ratas selle läbi terviseameti peadirektori Merike Jüriloga. Ootamatult pidi peaminister Jürilod veenma, et kõnes sobib kasutada sõna „hädaolukord”. Terviseametis ei nähtud koroonaprobleemi veel nii mastaapsena. Seetõttu panigi peaminister kõnesse: „„Minu hinnangul” oleme jõudnud hädaolukorda.”