Relvaloa uuendajatele kehtestatud uute nõuete tõttu on paljud laskmiskatsetel läbi kukkunud.

13. veebruari seisuga on Eestis 26 000 inimesel kehtiv relvaluba. Nad on soetanud relva enese ja vara kaitseks, jahipidamiseks või sportlaskmiseks. Laskesportlased ja jahimehed on pidanud relva käsitsemise oskust regulaarselt tõendama, enese ja vara kaitseks tulirelva soetanud inimesed varem mitte. Neid tabas üllatus, kui nad avastasid, et alates möödunud aasta 1. jaanuarist tuleb relvaluba uuendades laskekatse iga viie aasta tagant uuesti sooritada. Kolmest 25 meetri kauguselt 50 x 50 cm suuruse märklaua pihta tulistatud kuulist kaks peavad tabama märklehe ringe.

Sama kaugelt tuli märklauda tabada ka siis, kui relv soetati. Ent varem relvaluba uuendamas käies laskeoskust enam ette näidata ei tulnud. Nüüd tuleb. Politsei põhjendus kõlab: katsega kontrollitakse, kas elementaarne relvakasutamise oskus on säilinud.


Uus nõue on tekitanud palju pahameelt ja laskekatsel kukutakse järjepanu läbi. Möödunud aastal oli relvaloa uuendajaid umbes 4500. Politsei- ja piirivalveameti ennetuse ja süüteomenetluse büroo juhtivkorrakaitseametnik Riita Proosa möönis, et 2019. aasta statistika järgi ei sooritanud laskekatset esimesel korral 56% relvaloa uuendajaid. „Paljud neist inimestest tunnistasid, et hoolimata politsei soovitusest enne katsele tulekut laskmist harjutada nad seda ei teinud. Usume, et nõude pikemaaegsel kehtimisel võetakse seda soovitust tõsisemalt ja siis paraneb ka laskekatse edukalt sooritanute osakaal. Praegu on see samas suurusjärgus esmase relvaloa taotlejate seas eksami sooritanutega,” ütles Proosa.

Iga kord 15 eurot


Keskmiselt sooritavad korduslaskmisele tulijad eksami teisel, aga osa ka kolmandal või neljandal katsel. Iga kord tuleb laskekatse sooritamise eest tasuda 15 eurot riigilõivu. Sama palju maksab ka teooriaeksami kordamine.

Kuid on ka inimesi, kes nõudeid ei täidagi, ja neid polnud möödunud aastal sugugi vähe. „37% ehk hinnanguliselt 1000–1500 relvaomanikku, kes prognoosi järgi olid kohustatud relvaloa pikendamiseks läbima täiendava laskekatse 2019. aasta esimese üheksa kuu vältel, loobusid relvalubadest,” tunnistas Proosa. „Loobujate seas oli nii neid, kes ei sooritanud täiendavat laskekatset, kui ka neid, kes laskekatset sooritama ei tulnudki.”

Kuna paljud relvaomanikud on juba pikemat aega absurdsete nõuete üle kurtnud, läksime kolleeg Andres Puttinguga Põhja prefektuuri lasketiiru instruktori valvsa silma alla laskekatset sooritama. Minul pole relvaluba, kuid aastaid tagasi olen tiirus tulistamas käinud. Viimati kümmekond aastat tagasi. Kõik kolm lasku tulistasin mööda.

Eesti Päevalehe fotograaf, endine laskesportlane Andres Putting sooritas katse edukalt, kuid eksperdid peavad 25 meetri kauguselt tabamise nõuet liiga rangeks.
Foto: Kretel Kuusk

Kolleeg Andres Putting sai relvaloa 1993. aastal. Püstolit hoidis ta viimati käes kolm aastat tagasi. Puttingul läks hästi, ta tulistas oma isiklikust relvast ja kõik kolm lasku tabasid märki. Tema oleks seega eksamil läbi saanud. Kuid kunagise laskesportlasena peab temagi 25 meetri nõuet absurdseks, nagu ka osa politseis töötavaid või töötanud inimesi. Sama arvab aastaid tagasi FBI ja USA salateenistuse relvakoolitusi läbinud ja seejärel Eesti politseile relvakäsitsemist õpetanud Jaanus Rahumägi.

Rahumägi nimetas 25 meetri nõuet otsesõnu jaburaks – selle vahemaa tagant pole isik mingis ohus. Kui ta pole just täiesti lagedal põllul, on tal võimalik joosta või varjuda. „Relvi kasutatakse enesekaitseks ja vahetu ohu likvideerimiseks viie, maksimaalselt kümne meetri pealt ja viimane on ka juba liiga pikk vahemaa. 25 meetri nõue on piltlikult öeldes justkui karistuslask selga. Enesekaitsega pole sellel vahemaal enam mingit pistmist,” kritiseeris Rahumägi.

Teisisõnu – tavainimeselt nõutakse justkui snaipri oskusi.

PPA: vahemaa välistab juhuslikkuse

„See vahemaa ei ole mõeldud imiteerima ohuolukorda, kus enesekaitseks relva kasutada tuleb, vaid annab kindluse, et inimene päriselt oskab relva kasutada ja sihtmärki tabada. Lühema vahemaa puhul, näiteks kümnel meetril, pole sellise lihtsa katsega võimalik hinnata, kas inimese oskused on piisavad, et relva ohutult käsitseda, või saab ta sihtmärgile pihta juhuslikult,” väitis Proosa. Ta lisas, et laskekatse lühemale distantsile viimine ning erinevate harjutuste kaupa või ajapiiranguga kombineerimine teeks katsete korraldamise ebamõistlikult keerukaks. „Kuna algul on kõik relvaomanikud sellesama katse edukalt sooritanud, siis ei saa öelda, et katse kordamise nõue oleks ülepingutatud või oodataks inimeselt, et tema laskeoskus kuidagi täieneb,” jäi Proosa endale kindlaks. „Põhimõtteliselt kontrollime katsega elementaarsete relva kasutamise oskuste säilimist. Võib eeldada, et ka kõik need inimesed, kel relva pole, tahavad, et relvakandmise õigusega inimestel need oskused oleksid,” ütles Proosa.

Üks juristist relvaomanik märkis, et kindlasti polnud seadusandja eesmärk kehtestada 25 meetri kauguselt laskmise katse. Sellist nõuet seaduses ei olegi. Vahemaa tuleneb 2015. aastal kehtestatud määrusest, mis nüüd sujuvalt kehtib ka relvaloa uuendajatele.


Käsirelva omanikud möönavad, et igati põhjendatud on relvaluba pikendades kontrollida, kuidas inimesed valdavad ohutustehnika nõudeid: kuidas relva käsitsetakse, lahti võetakse ja kokku pannakse, kantakse, kodus hoitakse jne. Kui ohutustehnika nõudeid ei tea või käsi väriseb, siis tulebki relvast loobuda. „Aga 25 meetri nõue turvalisust ei taga ega suurenda,” leivad nad.

Üks pensioniealine mees rääkis LP-le, et tal on kodus enesekaitseks alati isiklik tulirelv olnud. Relva käsitseda ta oskab ja oli aastaid tagasi ka jahimees. Arst kirjutas talle välja tervisetõendi, mida on relvaloa pikendamiseks samuti vaja. Nüüd on ta käinud oma käsirelvaga ka tiirus harjutamas ja laskmine on õnnestunud. Ent politsei lasketiirus tehtud katsed ebaõnnestusid tal napilt.

Kindlasti polnud seadusandja eesmärk kehtestada 25 meetri kauguselt laskmise katse. Sellist nõuet seaduses ei olegi.

„Eriti just eakamatest relvaomanikest rääkides juhin tähelepanu sellele, et turvalisus on kõige olulisem. Kui puudub oskus või ealisest iseärasusest tingituna ei suuda relvaomanik relva ohutult käsitseda, võib see saada saatuslikuks nii relvaomanikule endale kui ka teistele,” rõhutas Proosa.

Asjatundjate sõnutsi on 25 meetrit kaugus, kus ründaja ei kujuta endast veel otsest ohtu ja tarvitusele saab võtta muidki abinõusid.
Kretel Kuusk

LP-le on teada ka inimesi, kelle üks lask on läinud märklaua 3.–7. ringi, teine aga napilt, umbes kaks millimeetrit 10. ehk viimasest ringist väljapoole, ent siiski märklaua lehele, ja nad on arvatud läbikukkunuks.

„Tabamusi loetakse ainult märklehe skooritavas alas,” kommenteeris Proosa. Inimesed, kes võtavad enne relvaeksamile tulekut endale aega oskused meelde tuletada, tema sõnutsi üldjuhul laskeharjutuse ka sooritavad. „Uus nõue tekitab pahameelt eelkõige neis, kellel on relv aastateks kappi jäänud ja vajalikke oskusi tegelikult enam ei ole. Enamasti tuuaksegi põhjuseks see, et relva reaalselt kunagi ei kasutata, ja see on ka arusaadav, sest Eestis on need juhtumid väga erandlikud, kus tuleb ennast tulirelvaga kaitsta. Ometi peab relvaomaniku enda ja kõigi teiste turvalisuse huvides iga relvaga kaasas käima ka oskus seda kasutada. Ja kui tegelikku vajadust relva järele ega oskusi pole, siis on mõistlik kaaluda relvast loobumist.”

„Tegemist on käsitulirelvaga enese ja vara kaitseks, mille puhul on välistatud relva kasutamine selliselt distantsilt. Ohtu siis veel pole või ei saa enam olla,” tõdes ka üks turvaettevõttes töötav inimene. Temagi käis hiljuti relvaluba uuendades laskekatset tegemas ja läbis selle esimese korraga. „Kuna mind hoiatati, et selline uus nõue on tehtud ja paljud käsirelvaomanikud on katsetel läbi kukkunud, siis käisin enne mitmeid kordi tiirus laskmas,” selgitas ta. Ent endise politseinikuna peab ta tsiviilisikutelt selliselt distantsilt tulistamise nõudmist absurdseks. „Mulle pigem tundub, et see nõue on tekitatud kas inimeste välja filtreerimiseks või riigikassa täitmiseks,” nentis ta.

Exceli tabel otsustab


Üks ametnik arvas, et ehk võiks anda politseile kaalutlusõiguse: kes peaks relvaluba uuendades laskekatse sooritama ja kes mitte. Väidetavasti on sellist ettepanekut kaalutudki, kuid mingi ringi ametnikkonna juures jäi see toppama.

„See on väga kahetsusväärne, et ettepanek politseile kaalutlusõiguse andmise kohta läbi ei läinud, sest nii tähtsas küsimuses kui relvaohutus eelistada Exceli tabelit kogenud politsei arvamusele annab soovitule vastupidise tulemuse. Seda ettepanekut tuleks uuesti kaaluda,” ütles Rahumägi.

„PPA-l puudub ülevaade ainult enese ja vara kaitse otstarbel relvaluba omavate inimeste relvakäsitsemise oskusest ning seetõttu ei ole kaalutlusõiguse rakendamine proportsionaalne,” kommenteeris Proosa.

Relvaomanikud, kes nõudeid ei täida ja eksamit ära ei tee, peavad oma relva politseisse hoiule viima. Ühtlasi on neil kohustus relvade üleandmisest alates kolme kuu jooksul anda relvad võõrandada või hävitada. Möödunud aastal pidi 37% relvaomanikke, kellel oli varem luba, seda uuendama.

Proosa sõnutsi hoiavad neil isikutel silma peal PPA lubade ametnikud, kes jälgivad ka tähtaegu: kui inimene ise ei võõranda oma relva kolme kuu jooksul või ei anna seda vabatahtlikult hävitada, siis on politsei kohustatud relva sundvõõrandama. Enne sundvõõrandamist hindab neid relvi vastav eksperdikomisjon ja PPA võõrandab need avalikul oksjonil või hävitab.

Relvaluba on pikendamata ka Rahumäel endal, kuid temale sai komistuskiviks teooriaeksam, kus ta läbi kukkus. Laskekatsele Rahumäge ei lastudki.

„Noor tüdruk küsis, mis on kolm põhilist ohutustehnika nõuet, et vältida õnnetusi käsirelvadega. Panin väga lihtsalt kirja, mida instruktorid mulle kunagi USA-s õpetasid: ära võta relva kätte, kui pole vaja. Kui oled kätte võtnud, ära pane sõrme päästikule ja kui oled ikkagi sõrme päästikule pannud, siis ära suuna relva inimese poole. Kui täidad kasvõi ühe neist nõuetest, siis õnnetust ei juhtu. Mulle öeldi, et kõik need on valed vastused. Neile olid ette kirjutatud teised nõuded. Sain teada, et ma ei jaga ohutustehnikast midagi. Saatsin nad kuu peale ja jalutasin välja,” ütles Rahumägi, kes on nüüd oma kaks relva hoiule andnud.

Proosa tõdes, et tõepoolest kukutakse relvaluba pikendama minnes tihti läbi ka teooriaeksamil. „Seal on kümme küsimust ja neil on vastusevariandid. Eksimusi on lubatud teha kahes küsimuses. Eksami läbiviijal on õigete vastusevariantidega leht ees ja ta ise ei loe ega arvuta. Subjektiivset arvamust seal pole. Test on kas läbitud või ei ole,” ütles Proosa.

Tema sõnutsi ei loe inimene ise tihti küsimusi või vastusevariante korralikult läbi ja sellest tekivad hooletusvead.

Ühtlasi küsis Rahumägi, kui palju on viimase viie, kümne või kahekümne aasta jooksul relvadega juhtunud selliseid õnnetusi, kus relva on kuritahtlikult või muud moodi valesti kasutatud ja selle tõttu on inimesi surma saanud. Ta tõdes, et kui õnnetusi ka juhtub, siis on need seotud õhkrelvadega. „Mul on turvafirmas 300 endist eriüksuslast, ma olen oma elus koolitanud mehi sadade kaupa ohutult relvi käsitlema, kirjutanud ise ohutustehnika nõuded, vastutanud välismaal inimelude eest ja kodumaal ei saa ma relvaeksamist läbi, sest mulle öeldakse, et lääne eriteenistuste poolt õpetatud reeglid siin ei kehti, sest need pole bürokraatide poolt heaks kiidetud,” oli Rahumägi kriitiline.

Relvaomanikud, kes nõudeid ei täida ja eksamit ära ei tee, peavad oma relva politseisse hoiule viima.

Proosa möönis, et relva käsitsemisega seotud õnnetusi pole Eestis registreeritud. Kui, siis üksikuid juhtumeid. „Usun, et on selliseid juhtumeid, millest PPA-d pole teavitatud. Kui inimesed saavad oma jõududega hakkama ja midagi eluohtlikku pole, siis kergekäeliselt politseisse ei helistata, kuigi seaduses on see nõue.”

„Moraal peaks olema selles, et mida rohkem on Eesti inimestel relvi – muidugi peavad nad oskama neid käsitseda –, seda paremini on riik kaitstud,” leidis Rahumägi. „Muidugi peab relv olema laste ja kõrvaliste eest eest ära pandud, seda ei tohi põhjuseta välja võtta ja tulirelva tuleb suhtuda suure austusega. Aga relvalubade väljaandmisel peaks olema see fookus, et pätid, ebastabiilsed, Eesti riigi ja avalikkuse suhtes vaenulikud inimesed ei saaks relvi ja pätid teaksid, et igas kodus võib olla relv, mida selle valdajal on õigus enesekaitseks kasutada, mitte eluvõõrastel nõudmistel, mis sisulist eesmärki ei kanna,” lisas ta.

Läbipõrunu võiks kaaluda kohtuteed

LP-ga vestelnud jurist soovitas 25 meetri nõude tõttu relvaloast ilma jäänud inimestel kohtusse pöörduda. Tema sõnutsi on siin muu hulgas tegemist ebavõrdse kohtlemisega, sest näiteks politseinikud peavad laskekatsed tegema 5–10 meetrilt. „Veel kord, 25 meetri pealt lastes ei saa mingil juhul rääkida mingisugusest enese või vara kaitsest. Kui isik sellise distantsi pealt relva kasutab, on politsei esimene, kes talle selle eest karistuse määrab,” nentis jurist.

Tõsi, politseinikud peavad laskekatsel tõesti tabama märklehte vaid viie ja kümne meetri kauguselt, kuid teisalt on muud nõuded politseinike jaoks märksa keerulisemad. Kui tavaisikutel pole laskmiseks ajapiirangut ega muid lisafaktoreid, mis teeksid harjutuse keerulisemaks, siis politseinik peab viie meetri katsel käsku saades tulistama kolme sekundi jooksul ühe lasu märklehte. Kümne meetri distantsil on aega 20 sekundit, mille jooksul tuleb ise käsklust või korraldust andes tulistada kokku viis lasku kahte märklehte, sealjuures vahetada salve, muuta asendit laskejoonelt jne. Kabinetis töötav politseinik peab oma laskeoskusi näitama kord aastas, tänaval töötav politseinik kaks korda aastas. Riita Proosa sõnutsi pole sugugi harvad juhud, kus ka politseinikud peavad tegema korduskatse. „Nende testil on eksimisvõimalus kordi suurem,” põhjendas Proosa. „Ja kui pidevalt ei treeni, tulevad vead kergesti.”

Politsei hoidlasse on oma relva pidanud loovutama üle kolmandiku relvaluba pikendada soovijaid.
Foto: PPA


Proosa kinnitas, et muudatused pole tehtud relvaomanike kiusamiseks ja PPA eesmärk ei ole tsiviilisikute käes olevate tulirelvade hulka vähendada. „Me tõesti soovime, et inimesed omaksid isiklikku tulirelva eesmärgipäraselt ja oskaksid seda kasutada. Turvalisus eelkõige,” ütles Proosa.

Ta tõi näiteks Soome, mille relvaseadus on Eesti omast märksa karmim. Käsitulirelv pole seal enesekaitserelvana üldse lubatud, omada võib vaid gaasirelva. „Sportlane või jahimees peavad aga juba enne tõestama, et neil on oskused olemas. Näiteks sportlane peab olema enne kaks aastat spordiklubi liige ja seal harjutama. Siis saab ta spordiklubist tunnistuse, et on pädev relva kasutama, ja alles siis saab ta taotleda luba laskespordi eesmärgil isikliku tulirelva soetamiseks,” selgitas Proosa.

Siseminister Mart Helme kommenteeris, et arvestab selles küsimuses nii isikukaitse kui ka julgeoleku aspekte ning jooksujalu siin mingeid muudatusi kehtestada ei saa.