Mis juhtus lambavillaga? Eestis visatakse 90% villa ära või maetakse maha

Lambavill on täiuslik materjal, kuid ometi vajunud unustuse hõlma. Tekstiilikunstnik Katrin Kabun püüab ta sealt uuesti välja sikutada.

Maaelust kauged inimesed, nagu siinkirjutaja, näevad ehk aeg-ajalt tee ääres mäletsevaid toredaid vatitupsu moodi lambaid ja kujutavad ette, kui mõnusaid lõngakerasid võib nende villast saada. Sokke, kindaid, kampsuneid! Tegelikult ei tehta Eesti lammaste villast peaaegu üldse lõnga. Aja jooksul on villast kujunenud pigem lambaliha tootmise kaasprodukt, millest kasvatajad püüavad võimalikult lihtsa vaevaga vabaneda. Eestis võetakse kasutusele kõigest 10% lambavilla ja 90% hävitatakse: põletatakse või maetakse maha. Üksikud tublimad kasutavad seda multšiks. See tähendab, et kui Eesti lambad kasvatavad aastas umbes 170 000 kilogrammi villa, siis sellest umbes 153 000 kilo läheb igal aastal raisku.

Paradoksaalselt impordime samal ajal teistest riikidest 350 tonni villa aastas. See on ühtlasema kvaliteediga ja sobib paremini siinsetele tööstusseadmetele. Näiteks ka Tallinna vanalinnas turistidele pakutav Eesti käsitöö on tehtud välismaisest villast, kinnitab Eesti kunstiakadeemia (EKA) doktorant ja tekstiilikunstnik Katrin Kabun. Ta on ise uurinud eesti maalambaid ja töötab välja interjöörilahendusi, et kasutada ära need 153 tonni villa, millega võiks nende äraviskamise asemel asendada hoopis naftast toodetud materjale.