Uuringu järgi suhtuvad vangiga suhte loonud endised vanglatöötajad oma ihaldatusse kui ema lapsesse, kelle puhul kardetakse, et ta võib pahandustesse sattuda. Foto: Rauno Volmar

Üksik 23-aastane noormees otsib püsisuhet kauni neiuga, kes on piisavalt elu näinud. Soovitav vanus on 24–28 aastat. Hetkel kannan Tartu vanglas karistust. Võib-olla leian selle õige, kelle pärast loobun kuritegelikust elust ja sammume kahekesi päikeseloojangu poole.”

See on üsna tüüpiline tutvumiskuulutus, millega pommitavad Eesti vangid kuulutusteportaale, et leida endale kirjasõpru, kaugema eesmärgiga aga abikaasa.

Eesti vanglates abiellub keskmiselt 50 kinnipeetavat aastas, enamik neist mehed. Kui üldise arusaama järgi mehed tavaliselt abielluma ei kibele, siis vangla muudab seda põhimõtet kiiresti. Abielu on vangile väga oluline – see tähendab majanduslikku toetust vangistuse ajal, elukohta pärast vabanemist (mis on ennetähtaegse vabanemise oluline argument), emotsionaalset sidet ja pääsemist üksildusest. Kuid abielu on vangile suuresti ka ainus seksuaalsuhte võimalus vangistuse jooksul. Näiteks elukaaslastena saab pikaajalist kohtumist taotleda ainult siis, kui paaril on vähemalt kaks last ja enne vangistust on koos elatud vähemalt kaks aastat, sedastab vangistusseadus. Ja isegi siis võib vangla mõningatel juhtudel kohtumisest keelduda.

« Avalehele 301 Kommentaari