Õlg- või rookatus – kuiv tare sada aastat
Roo- ja rukkiõlekatused on aastasadu olnud eestlaste eelistuseks. Eks siin on üks põhjus katusematerjali kättesaadavus, aga teisalt ka selle pikaealisus ja vastupidavus. Õlgkatuse vana päritolu tõendab selle arenenud ehitustehnika, mis võib olla saavutatud üksnes pika aja jooksul kogutud teadmiste varal. Talirukki õlgi hakati Eestis katusekattematerjalina kasutama ilmselt juba XII–XIII sajandil ühes rukki kasvatamise laialdase levikuga. Eluruumid ja rehealune said ühise kõrge õlgkatuste aga alles hiljem – XV–XVI sajandil, annab teada muinsuskaitseameti infovoldik „Mätas-, õlg- ja roogkatus. Ehitamine, hooldus ja parandamine”, mille on koostanud Mari Loit.
Rukkiõlgedest katus oli Eesti taluarhitektuuris kuni XIX sajandi alguseni kõige levinum katusekattematerjal. XVI sajandist on teateid ka õlgedega kaetud kirikukatustest (nt Püha kirik Saaremaal). Saartel ja Lääne-Eesti rannikul kasutati samal otstarbel ka pilliroogu. Õled ja roog olid eriti sobilikud kelpkatuste katmiseks. Leidus aga ka viilkatuseid (nt saartel mõned küünid ja võrgumajad).
Õlg- või rookatuse katte paksus on tavaliselt 25 cm ning katuse iga lõunapoolsel küljel vastavalt 20–40 ja 50–60 aastat, põhjapoolsel võib see aga roogkatuse puhul ulatuda kuni 100 aastani. Lisaks vastupidavusele peavad need katusekatted ka sooja ja lumetorme. Oluline on siiski teada, et nõrgim koht katusel on hari ja vaid korrapärane hooldus tagab katusekatte püsimise. Arusaam, et õlg- või rookatus imab vett ja kogub endasse niiskust, ei pea paika. Vesi kandub järsu kalde ja ühtlase pinnaga katuselt kõrrelt kõrrele voolates kiirelt alla, ilma alumistesse kihtidesse jõudmata. Seega – mida järsem on katus, seda kauem see kestab. Õlg- ja rookatuse optimaalseks kaldenurgaks loetakse 45° või veidi rohkem.
Loodusliku katuse ehitamine
Tänapäeval on õlgkatuse ehitamine üsna keerukas ettevõtmine, sest kunstväetistel kasvatatud rukki kõrs on katuse tarbeks liialt peenike. Samuti peavad katusele pandavad kõrred olema käsitsi lõigatud ja pekstud. Sestap on nüüdisajal märgatavalt kättesaadavam roog. Väga tähtis on aga, et katusel kasutatav roog oleks kasvanud ühe aasta jooksul ja lõigatud talvel. Roog peab olema kuiv, sest niiskena läheb see kergesti hallitama. Samuti peab katuseroog olema võimalikult sirge.
Nii õlgede kui ka rooga kaeti katust traditsiooniliselt nii: katmist alustati räästast. Nn räästakord tehti väikestest seotud vihkudest, ülejäänud katus aga lahtistest kõrtest, mis laotati ühtlase kihina vastava roovlati peale – latvadega katuseharja ja tüvedega räästa poole. Seejärel löödi kõrred alumisest otsast tasaseks ning nende peale asetati roigas, mis surus kõrred tihedalt vastu roovlatti.
Roigas köideti katuselati külge kas kase-, paju- või pihlakavitstega, mis väänati ja kuivatati juba varem valmis ning leotati enne katuse tegemist (hilisemal ajal on köitmisel kasutatud ka traati). Sellise katteviisi juures jäi eelmist õlekihti kinnitav latt järgmise õlekihi alla. Pärast köitmist tasandati kõrred veel kord. Kui katmisega jõuti harjani, murti mõlemalt poolt üleulatuvad kõrred üle harja kahele poole maha ning seoti roigaste ja vitste abil kinni. Nende peale laotati piki katuseharja veel üks kiht kõrsi, mis kinnitati nn harimalkadega. Hiljem hakati nt Muhus ja Saaremaal õlg- ja rookatuste harja katma kas risti või piki harja asetatud laudadega. Samal otstarbel kasutati ka laaste ja sindleid.
Hooldus ja parandamine
Levinumad probleemid õlg- või rookatuse puhul on kahjustunud katusehari, augud (põhjustajad tuul, linnud ja närilised), mädanik, pehkimine ning sammal. Katuse püsimine sõltub veel suuresti katuseharja olukorrast. Katusehari on kõige enam ilmastiku meelevallas, mistõttu tuleks seda korrapäraselt kontrollida. Kui katusehari hakkab läbi laskma, leiab vesi kiiresti tee ka alumistesse kihtidesse ning õled või roog hakkavad mädanema. Sestap tuleks katust üle harjata vähemalt iga kümne aasta tagant.
Niiskusest kahjustunud alad katusel tuleb võimalikult kiiresti eemaldada ja uute kvaliteetsete kõrtega asendada. Alati ei olegi kogu katuse välja vahetamine vajalik ja võimalusel tuleks alati eelistada katuse lappimist. Esmapilgul võib lapiline katus küll veidi ehmatada, kuid muretsemiseks pole mingit põhjust – paranduskohad võtavad ilmastiku toimel peagi olemasoleva katusepinnaga sarnase tooni. Parandamistööd on mõistlik planeerida perioodile, kus sademete tõenäosus on kõige väiksem. Varuge eelnevalt ka suurem tükk kilepresenti, et vihmaga saaks avatud kohad kohe kinni katta.
Katusekatte välja vahetamisel järgige aga kindlasti kohalikke traditsioone ja kasutage kohalikke materjale – võõrapärased elemendid ei tule enamasti kasuks. Tänaseni ei ole kindlale seisukohale jõutud ka küsimuses, kas sammal teeb katusele rohkem kahju (kogub endasse niiskust ja säilitab seda) või pigem head (moodustab kõrtele loodusliku lisakatte). Üldiselt ei peeta sambliku kasvu õlg- ja rookatustel väga suureks probleemiks – pigem on see märk katuse väärikast vanusest.
Et katusetööd nõuavad oskuslikku lähenemist, tuleb enne tegutsema hakkamist kindlasti konsulteerida vastava ala spetsialistiga. Oluline on aga meeles pidada, et kui tegemist on mälestise või muinsuskaitsealal paikneva ehitisega, tuleb enne tööde alustamist konsulteerida muinsuskaitseameti spetsialistiga.
Loo kirjutamisel on kasutatud muinsuskaitseameti infovoldikut: „Mätas-, õlg- ja roogkatus. Ehitamine, hooldus ja parandamine”, koostaja Mari Loit. Lisainfo. www.muinas.ee
