Neid ridu distantsilt kirjutades ehmun, kui minust meetri kauguselt mööduv nahktagi, suure kõhu ja Selveri kilekotiga vanem mees kaks korda köhib. Nagu muuseas. Käsi liigutamata.

Turuesisel platsil on ruumi manööverdamiseks küll. Ent iga natukese aja tagant möödub minust keegi nii lähedalt, et riivab peaaegu õlga. Ka siis, kui meie ümber on mitu ruutmeetrit vaba pinda.

Keskeas mees ja naine astuvad turuhoonest välja ning võtavad kirurgilised maskid eest. “Ahh, ma ei suuda!” võisid nad niivõrd palava ilmaga mõelda.

Naine voldib ühekordsed maskid hoolikalt kokku ja pistab need siis, edasi astudes, kaenla alla käekotti.


Avalehele
454 Kommentaari
Loe veel: