Surmahirm, altkäemaks ja soe kakao. Kuus inimest räägivad, kuidas nad 1944. aastal läände põgenesid

Täna 75 aastat tagasi saavutas haripunkti suur põgenemine. Eestist lahkus sõjaohu eest läände ligi 80 000 inimest.

Noortele kõlavad need lood filmilikult, vanematele on need valusad mälestused. Eestis on vähe peresid, keda see sündmus poleks puudutatud. Põgenejad võtsid kaasa ainult kõige tähtsama. Tihti üksnes riided, mis neil seljas olid. Süüa ega juua polnud. Valitses teadmatus. Pea kohal tiirutasid vaenlase lennukid, paljusid vaevas merehaigus. Üle tormise mere jõudnuid ootasid ees uue elu alustamisega seotud katsumused. 

Kirjanik ja arst Enn Nõu oli 11-aastane, kui ta koos ema ja nelja õe-vennaga 28. augustil Haapsalust kolmemastilisele mootorpurjekale astus. Ta tundis, et ei näe Eestit enam kunagi. „Kui ma reelingu ääres vett vaatasin, oli korraga tunne, et nüüd on vesi vahel ja ma ei tule iialgi Eestisse tagasi,” mäletab ta selgelt. Purjekal oli üle tuhande inimese, kellest suurem osa olid rannarootslased, kes Rootsi üle viidi. Nõu perekond nende hulka ei kuulunud, kuid õnnelikul kombel lasid kontrollis olnud eesti mehed nad siiski laevale. Nad tegid peatuse Paldiskis, kust võeti peale rikkamad altkäemaksu andnud eestlased ühes kogu kraamiga. „Ainult klaver jäi neil maha,” ütleb Enn. Pakri poolsaarelt võeti peale rannarootslased. Aga kuna nemad polnud maksnud, siis jäeti kõik nende asjad maha. Enn mäletab, et järgmisel päeval oli kõva torm. „Ma palusin terve tee, sest ma kartsin, et läheme põhja,” tunnistab ta. Torm loksutas, inimesed oksendasid. „Kui Rootsi jõudsime, olid meil kaasas oksetünnid, kõik kohad olid okset ja oksehaisu täis,” meenutab ta.