Tartu laulupidu toimub alati samal aastal üldlaulupeoga. Mis teeb Tartu laulupeost omanäolise ürituse, mitte üldlaulupeo väiksema versiooni?

See on Tartu laulupeo igavene dilemma, kuidas mitte olla suure laulupeo väike koopia. Tartu laulupidu on natuke õnnetus positsioonis ja alati on küsimus, mida imet sel korral välja mõelda, et peod erinevad tuleksid. Eks igal peol on oma idee ja teema, aga formaat on suure peoga ikkagi sarnane – „Koiduga” peab ta algama ja „Mu isamaa on minu arm” peab olema viimane. Muidu nagu polekski laulupidu. Sel aastal püüdsin suure peo repertuaari võimalikult vähe puutuda, ainult mõned laulud võtsin. Ja ka Tartu kontserdi formaat on veidi teistsugune. Lauljad on laval palju koos, lavalt maha ja peale liikumist on vähe. Pidu on dünaamilisem ja ka kuulajale atraktiivsem.