Eesti sõdurite missioon Liibanonis: ööpatrullid, jõusaal ja distsipliiniprobleemiga iirlased

Sel kuul koju naasvad Eesti rahuvalvajad on Liibanonis õppinud kannatlikkust ja saanud kõvasti trenni teha. Enamik professionaalseid sõdureid kipub juba järgmisele, aktiivsemale missioonile. Vestleme nelja rahuvalvajaga.

Teie elu Liibanonis kulgeb samas laagris koos soomlaste ja iirlastega. Kellega paremini läbi saate? Vist ilmselgelt soomlastega, nagu näha (intervjuu toimub soomlaste ehitatud sauna ees puhkealas – K. V.).

Seersant Indrek Talmet, soomukijuht: Meil oli enne missioonile tulekut Soomes väljaõpe, seetõttu puutusime nendega juba varem kokku. Soomlaste kohta pole midagi halba öelda, au ja kiitus soome kokale, kes meile seal piiri ääres (ÜRO sinise joone ääres asuvas baasis 6-50 – K. V.) teeb häid sööke. Aga iirlaste kohta...

Kapral Andres Tamm, rühma sidemees: No kuule, kamoon, pane puid alla, iirlased ei oska niikuinii eesti keelt.

Talmet: Mina käin nädalas neli-viis korda jõusaalis ning seal tekivad iirlastel distsipliiniprobleemid. Paberi peal on kirjas ingliskeelsed reeglid, mida sa võid teha ja mida sa ei tohi teha, iirlased aga sellest üldse kinni ei pea. Kui lähed ütlema, siis vaadatakse sellise näoga, et kes sa oled, et tuled mulle ütlema. Eks see ole igal pool nii, et kellegagi saad rohkem ja kellegagi vähem läbi.

Nooremleitnant Oliwer Nõlva, Estpla-23 ülem: Ma lisan, et soomlastega tundub koostöö loomulik, sest meie mentaliteet ja mõtlemine – ka sõjandusvallas – on väga sarnane, seda on ka juhtimispõhimõtted ja väärtused.