----

1978. aastal vastu võetud Hispaania põhiseaduses on kirjas, et kõik hispaanlased on seaduse ees võrdsed ja sooline diskrimineerimine on keelatud. Paberilt loetuna kõlab see ilusalt, aga tegelikkus räägib veel 29 aastat hiljem teist keelt. Vaja oli uut, soolise võrdõiguslikkuse seadust.

Kuigi viimaste aastate jooksul on hispaanlannade emantsipatsioon edenenud peadpööritava kiirusega, pole ikkagi jõutud tegeliku võrdsuseni. Akadeemilistes ja poliitilistes ringkondades istuvad endiselt mehed, enam-vähem võrdsena on suutnud end nende kõrvale sättida vaid mõni üksik naine, ka suurte ettevõtete juhtkonnas on naisi vaid 3,6%, rääkimata ligi 25-protsendisest palgavahest ning tööpuudusest, mis kimbutab naisi kaks korda rohkem kui mehi.

Naisi õpib ülikoolis rohkem kui mehi, neid on ka tööturul rohkem kui 30 aastat tagasi, ent töökohtadest hõivavad naised ikka madalamal tasemel olevad ametid ning kui ka õnnestub mehega võrdsel ametikohal leiba teenida, siis saab naine enamasti vähem palka. Nii et tegelikust võrdsusest ei ole juttugi.

Põhiseaduses on kirjas seegi, et riik ja tema ametkonnad peavad hoolitsema seadusepunktide täitmise eest ning õhutama ühiskonnas võrdõiguslikkuse põhimõtteid, ja seda uus seadus tegema asubki.

Revolutsioonilised muutused

Vastuvõetud seaduse kõige populaarsem osa annab meestele 15 päeva isaduspuhkust, mis kuue aasta pärast pikeneb kuu aja pikkuseks. Vanasti võis naine oma 16-nädalasest emaduspuhkusest osa mehele loovutada, saades ise selle võrra vähem emaduspuhkuse päevi, nüüdsest pole ei ema- ega isapuhkus enam “loovutatav”. Naiste puhkusele lisanduvad enneaegse sünnituse puhul lisapäevad ja neile, kes pole sünnituse ajaks tasunud piisavalt sotsiaalmaksu, sealjuures ka alla 21-aastastele noortele emadele, makstakse sünnitoetust.

Seaduse kõige poleemilisema osa moodustab aga soolise esindatuse võrdsuse nõue nii parteide valimisnimekirjades kui ka ettevõtete juhtkonnas ja nõukogudes. Ei naisi ega mehi tohi olla vähem kui 40% ja rohkem kui 60%. Valimisnimekirjades peavad nad esinema üle ühe, kuigi see nõue ei laiene 5000 elanikuga ja väiksematele piirkondadele.

“See seadus teeb Hispaaniast parema riigi,” ütles peaminister José Luis Rodríguez Zapatero, “ja see sai vastu võetud, muutmaks meie ühiskonda radikaalselt ja jäädavalt.”

Soolise võrdsuse nõue pole pärast seaduse jõustumist enam pelgalt sotsiaalne surve ega “range soovitus”. Sooline diskrimineerimine on karistatav kuni 90 000-eurose trahviga ning pealegi peab firma nüüdsest tõendama, et tegu polnud soolise diskrimineerimisega, mitte vastupidi, nagu siiani, kui diskrimineeritu pidi esitama toimunu kohta tõendeid.

Võrdsuskavade elluviimiseks on firmadele antud kaheksa aastat üleminekuaega. Suured ehk enam kui 250 töötajaga ettevõtted – mis siiski moodustavad vaid 0,5% kõigist Hispaania ettevõtetest – peavad analüüsima oma töötajaskonda ning kui seal on sooline ebavõrdsus, siis tuleb see üleminekuperioodi jooksul võrdsusplaani alusel ja vastavate nõunike abiga parandada.

Väiksemate firmade puhul on see kõik ainult soovituslik, ent need, kellel on ärisuhteid riigiasutustega, peavad arvestama, et soolist võrdsust firmas annab neile teiste ees riigilepingute sõlmimiseks suuri eeliseid. Ka riigitoetuste jagamisel vaadatakse firma soolise võrdsuse olukorda ning alati eelistatakse võrdsusega hiilgavaid ettevõtteid.