Kas olümpia on selle korraldajale rahalehm või põhjatu mutiauk?
Pole kahtlust, et olümpia tõmbab nii korraldajalinnale kui ka -maale tähelepanu nii paaril sporti täis nädalal kui ka kogu ettevalmistusajal ja ilmselt veel hiljemgi. Pole ka kahtlust, et olümpia on meeletult kallis, kuid kuivõrd sellest tulu tõuseb, on raske välja arvutada.
Olgu näiteks toodud mõned viimasel ajal meedias ilmunud pealkirjad, mis Londoni olümpia tulukust või kulukust puudutavad: „Olümpia annab Briti majandusele 16,5 miljardi naelase tõuke”, „Cameron: olümpia kannustab majandust 13 miljardi naelaga”, „Reutersi küsitlus: Britannia ei saa olümpiast suurt hoogu tiibadesse”, „Briti maksumaksja on olümpia suurim kaotaja”.
Tõepoolest, Londoni olümpiale kulub maksumaksja rahakotist 9,3 miljardit naela (11,9 miljardit eurot), mida on neli korda rohkem kui algul kavandati. Samal ajal riigi majandus ei kasva ja elatakse võlgu, millest pääsemiseks on rakendatud mitmeid säästumeetmeid. Nagu märkis ajaleht Observer, vajab Suurbritannia vahest medalitest rohkemgi olümpia panust majandusse.
OM pole majanduspoliitika
Selle nimel valitsus ka tegutseb, lootes sama ajalehe teatel, et spordispektaakel annab majandusele kolme miljardi naela (nagu näha, veel üks eelnevaist erinev arv) suuruse tõuke, millest kaks kolmandikku tuleks suurenenud turismist ja ülejäänu välisinvesteeringutest.
Avapidustuste eelõhtul rullis peaminister David Cameron selle kindlustamiseks lahti vaiba investeerimiskonverentsil, mida nimetati kogu Briti ajaloo suurimaks. Kohal olid IMF-i juht Christine Lagarde ja Euroopa peakeskpankur Mario Draghi, aga ka äriliidrite raskekahurvägi, nagu Eric Schmidt Google’ist ja John Chambers Ciscost. Sellest ei pruugi aga kasu olla, sest nagu Schmidt otsekoheselt märkis, liiguvad suurfirmad lihtsalt sinna, kus on kasv.
Ka Michael Saunders Citigroupi kuuluvast analüüsikeskusest CIRA märkis: „Meie hinnangul lahutab olümpia tõenäoliselt vägagi hästi meelt, aga olümpiamängud ei ole majanduspoliitika.”
Temaga samal arvamusel paistab olevat USA Michigani ülikooli professor, spordiökonoomikale pühendunud Stefan Szymanski, kelle sõnul toetavad akadeemilised uuringud üsna kindlalt järeldust, et suurte spordivõitluste korraldamise majanduslik kasu on üsna tähtsusetu, kuigi need võivad mõjuda fantastiliselt meeleolule. „Kui te ütlete, et korraldate peo, siis tore on. Aga kui te ütlete mulle, et peate maha peo ja saate ühtlasi rikkaks, siis ma teid ei usu,” seletas Szymanski.
Mõju kaob kiiresti
Aastail 1964–2008 peetud kümne olümpia uurimisele tuginedes ütles Saunders, et kuigi mängude eel paistab kasvutrend suurenevat, hakkab efekt kaduma juba enne mängude algust ja nõrgeneb seejärel veelgi. See on seletatav sellega, et olümpiast saadav positiivne panus, nagu näiteks ehitusfaasis loodud töökohad, kaob juba enne avatseremooniat. Kui aga püütakse välja arvestada, kui suure lisapanuse andsid välismaised pealtvaatajad, siis jäetakse sageli arvestamata, kui paljud neist oleksid niikuinii linna külastanud.
Reitinguagentuur Moody’s on samuti skeptiline, teatades. et olümpia ei anna tõenäoliselt Suurbritanniale olulist makromajanduslikku tõuget – infrastruktuuriobjektide mõju on juba möödas ja turismi panus ei kujune märgatavaks.
Montreali äpardus ja Los Angelese edu tõid muutuse
Olümpiamängude majandusliku mõju uuringutega ei tegeletud eriti enne 1976. aasta Montreali mänge, kus selgus, et linn jäi 1,2 miljardi dollariga miinusesse. Summa oli tolle aja kohta nii suur, et selle tasumiseks kehtestati tubakatoodetele mitmekümneks aastaks lisamaks.
Kui Montreali mänge peetakse üldiselt näiteks, mida järgida ei tohiks, siis juba ülejärgmised mängud 1984. aastal Los Angeleses kujunesid kasumlikeks. Kuna kohalikud elanikud otsustasid, et maksumaksja raha ei tohi olümpiale kulutada, sai Los Angelese mängudest esimene enam-vähem täielikult erarahastatud olümpia. Ühtlasi tähendas see küll sponsoritehinguid ja olümpia kommertsialiseerumist.
Sealtsaadik on suveolümpiamängud auditifirma PriceWaterhouseCoopers andmeil toonud raha sisse või jäänud tasakaalu. Sŏul 1988 jäi plussi 556 miljoniga, Barcelona 1992 vedas end napilt kasumisse kolme miljoni dollariga ning Atlanta 1996 ja Sydney 2000 ei teeninud tulu, kuid ei jäänud ka miinusesse (teistel andmetel olid mõlemad lõpuks plussis).
PWC on arvestanud välja ka olümpia mõju SKT-le. Barcelona kasvatas piirkonna SKT-d 0,03, Los Angeles 0,47, Atlanta 2,41 ja Sydney 2,78 protsenti ning Sŏuli olümpia riigi SKT-d 1,4 protsenti.
