Kommentaar: Kümme Vene arengut aastal 2011
Tegemist on loomulikult minu subjektiivse valikuga. Küllap iga Venemaal toimuva vastu huvi tundja suudab seda kritiseerida ja pakkuda välja oma nimekirja olulisimatest sündmustest-suundumustest. Laske käia ning jätke loo alla oma kommentaar.
(Meeldetuletuseks: koostasin Venemaa tippkümne sündmuste edetabeli ka eelmisel aastal. Siin on selle link: http://www.epl.ee/artikkel/486454. Igaüks võib hinnata, mis läks täppi ja kus läksin alt.)
Miilits kaob ajalukku
48 aastat järjest on Nõukogude Liidus ja Venemaal tähistatud 10. novembril miilitsapäeva. Kui kõik läheb president Medvedevi plaani järgi, siis tähistati miilitsapäeva kaks kuud tagasi viimast korda, sest 1. märtsist saab Venemaal miilitsast politsei. See on ajalooline hetk, sest ilmselt paljudele seostub kunagine Nõukogude riik siiani Nõukogude miilitsaga.
Suurt sisulist muutust ümbernimetamine Venemaal kahjuks kaasa tuua ei saa, sest kaader jääb samaks. Ümbernimetamise üks põhjusi on see, et miilitsa maine on Venemaal põhjas mis põhjas. Miilitsate omavoli on muutunud niisama lahutamatuks igapäevaelu osaks nagu ka korruptsioon. Moskvas näitas üks eelmise kevade küsitlus, et täielikult ei usaldanud miilitsat mitte üks vastaja... Tihti kardetakse miilitsatöötajaid rohkem kui kurjategijaid.
Kas Medvedev või Putin või hoopis keegi kolmas?
Venemaa järgmised presidendivalimised toimuvad 2012. aasta märtsis. Esimest korda valivad naabrid presidenti kuueks aastaks, mitte neljaks aastaks nagu seni. Just järgmine president avab näiteks 2014. aastal Sot?i taliolümpiamängud.
Kuna Venemaal tõelise konkurentsiga valimisi ei peeta, siis saame hiljemalt juba tänavuse aasta lõpuks teada järgmise presidendi nime. Nagu president Medvedev ja eelmine president, peaminister Putin on ise korduvalt öelnud, siis nad istuvad maha, arutavad ning otsustavad, kelle kord on Kremlis valitseda 2018. aastani. Sest on selge, et võimueliidi kandidaat võidab igal juhul suure ülekaaluga, olgu selleks või Putini autojuht, nagu üks Moskva politoloog kunagi tabavalt märkis.
Levinud arvamuse järgi on kaks varianti: kas saab Medvedev õiguse teiseks ametiajaks või tahab Putin tagasi vanale kohale. Venemaa on aga niivõrd ettearvamatu maa ning riigijuhtide otsuste tegemise protsess nii varjatud-salajane, et ei tasu ka väga imestada, kui Venemaa saab uue, neljanda presidendi. Kuigi see on muidugi vähetõenäoline. Venemaa üks tuntumaid välispoliitika eksperte Fjodor Lukjanov näiteks ütles mulle hiljuti: „Kõik räägivad, et Putin tuleb tagasi, aga mulle tundub, et luuakse mingi täiesti uus võimukonstruktsioon, milles Putin hakkab aga kindlasti olulist rolli mängima.”
Kodanikuliikumiste mõjujõud suureneb
Üks Venemaa eelmise aasta märkimisväärsemaid nähtusi oli kodanikuliikumiste mõju suurenemine. Selle üle võib vaielda, kas need olid tõelised võidud või lasti neil lihtsalt näida kodanikuliikumiste võitudena, et ühiskonnas auru välja lasta, aga „nominaalselt” olid need võidud: Peterburis Gazpromi pilvelõhkuja ehituse üleviimine, läbi Himki metsa kiirtee rajamise ajutine peatamine, Lukoili asepresidendi autoavarii uurimise taastamine, narkomaanide vastu võidelnud Uurali noormehe vangist vabastamine jne. See suundumus kindlasti jätkub, aga mingeid süsteemi purustavaid või poliitilisi võite kodanikuliikumised muidugi ei saavuta. Aga suur asi seegi, et sellised liikumised aitavad Venemaal inimestel murda vabatahtlikku vangistavat lepet: riik mind ei puutu ja mina ei puutu riiki ega sega end vahele. Sellise positsiooni muutumine järjest suurema arvu inimeste seas on juba suur võit Venemaa jaoks.
Rahvustevahelised konfliktid jätkuvad
Kaukaaslastevastased (tegelikult ka Kesk-Aasia võõrtööliste vastased) 11. detsembri rahutused Moskva kesklinnas on tekitanud Venemaal probleemi, mis on ilmselt üks tõsisemaid viimase kümne aasta jooksul. Kiiret ja head retsepti selle lahendamiseks pole, mis tähendab, et tõenäosus selliste rahutuste uuesti tekkimiseks on väga suur. Neid ära hoida on väga raske, sest noortel äärmuslastel pole mingeid selgeid struktuure, mida oleks võimalik mõjutada. Tegemist on üsna stiihiliste väljaastumistega, millele on vaja vaid ajendit. Aktsioonide kordumist toetab ka Venemaal järjest leviv hoiak, et kuna riigile ja miilitsale loota ei saa, kiputakse ise vägivalla abil oma probleeme lahendama.
Kaukaaslased ja Kesk-Aasia võõrtöölised istuvad seni Moskvas ja teistes suurlinnades vaikselt, nad ei ole vastanud peamiselt vene rahvusest noorukite vihaaktsioonidele. Mis juhtub aga, kui nad alustavad alandatud uhkuse sunnil kättemaksuaktsioone? Mida rohkem lastakse ette võtta vihaaktsioone „võõraste” vastu, seda tõenäolisemad on „võõraste” vasturünnakud „omade” vastu.
Teemaga on seotud olukord Põhja-Kaukaasia vabariikides, kus suure tõenäosusega midagi paremuse poole ei liigu – jätkuvad islamivõitlejate ning Vene jõuametkondade vastastikused rünnakud. Küllap kuuleme ka tänavu mõnest suuremast terrorirünnakust väljaspool Kaukaasiat.
Patriarh Kirill suurendab isiklikku ning õigeusu mõju
Patriarh Kirill on kolme viimase aastaga saavutanud kaks väga suurt võitu. Kõigepealt saavutas ta Vene õigeusu kiriku taasühinemise Vene õigeusu kirikuga välismaal. Sellel leppel on küll Eestist pärit eelmise patriarhi Aleksiuse allkiri, aga tegelik läbirääkija ja leppe saavutaja oli tollane Smolenski metropoliit Kirill. Veelgi suurema võidu saavutas aga pärast Aleksiuse surma õigeusu kiriku patriarhiks saanud Kirill eelmisel aastal, kui riigiduuma võttis vastu seaduse anda õigeusu kirikule tagasi kõik riiklikus või munitsipaalvalduses olevad hooned. Ainuüksi Moskvas tähendab see üle paari tuhande hoone tagastamist kirikule. Vene õigeusu kirikust on riigi järel saanud Venemaa suurim kinnisvaraomanik. Patriarh Kirill on kogu oma usulise pühaduse kõrval väga osav ärimees ja läbirääkija. Olen täiesti kindel, et 64-aastane Kirill kasvatab Vene õigeusu kiriku mõju oluliselt võimsamaks, kui seda suutis Aleksius. Võimudel pole selle vastu midagi, sest kiriku toetus kulub väga ära järjest suurenevates rahvustevahelistes pingetes Venemaal. Ükskõik siis, kas vene rahvusluse tugevdamiseks või ksenofoobia vähendamiseks.
Penisonisüsteemi veskikivi tõstab rängalt sotsiaalmaksu
Eelmisel aastal kulus Venemaal pensionide maksmiseks kümme protsenti riigieelarvest, rohkem isegi kui Euroopa Liidus keskmiselt. See on aidanud silmanähtavalt vähendada vaesust, aga on muutumas tõsiseks veskikiviks Venemaa majandusele. Selline pensionisüsteem pole varsti riigi majandusele jõukohane, hoiatavad eksperdid.
Et riiklikku pensionifondi kuidagigi rahastada, hüppas 1. jaanuarist sotsiaalmaks 26 protsendilt 34 protsendile. Sellise maksutõusu mõju ettevõtetele, eriti keskmistele ja väikestele (kes pidid seni sotsiaalmaksu maksma vaid koguni 14 protsenti), on ettearvamatu. Midagi head eriti keegi ei looda, isegi president Medvedev on avaldanud kahtlust, kas see on mõistlik. Peaminister Putin jäi aga endale kindlaks, mis pole üllatav – pensionärid on tema peamised toetajad. Põhimõtteliselt aga ei olnudki Venemaal häid lahendusi, sest pensionid on kasvanud liiga kiiresti ning riiklik pensionifond 1,3 triljoni rublaga miinuses (võrdluseks: Sot?i taliolümpia kulud on üks triljon rubla). Kusjuures – sotsiaalmaksu karm tõus seda auku täielikult ei katagi.
Eluküsimus Venemaa jaoks: mida teeb naftahind?
Venemaa riigieelarve tuludest ligi pool tuleb nafta müügist, ilma naftadollariteta oleks riigieelarve defitsiit vähemalt kümme protsenti SKT-st, kirjutasid hiljuti oma uurimuses autoriteetse investeerimispanga Merrill Lynch analüütikud. See tähendab, et Vene riigil pole endiselt ega tule ka lähitulevikus alternatiivi naftamüügist (ja ka gaasimüügist) saadavale rahale.
Kulutused sotsiaalvaldkonnale kasvavad iga aastaga, mis tähendab, et eelarve tasakaalus hoidmiseks peab tänavu keskmine naftahind olema ligi 100 dollarit barreli eest ning järgmistel aastatel vähemalt 110 dollarit. Venemaa järgmise aasta eelarve on tehtud naftahinna arvestusega 75 dollarit barreli eest aasta keskmisena, mis tähendab riigieelarvele vähemalt 3,5–4-protsendilist defitsiiti.
Venemaa tuntumaid pankureid Pjotr Aven võrdles hiljuti Venemaa järgmise aasta eelarvet Nõukogude Liidu eelarvega 1970-ndate teisel poolel, kui see elas samuti naftadollarite najal ning oli kõvasti kreenis sotsiaal- ja militaarkulutuste poole. Sama seis on tänavuse Vene eelarvega – 28 protsenti rahast läheb sotsiaalkulutusteks ning 14 protsenti sõjalistele kulutustele. 2013. aastaks kasvavad need kulutused juba vastavalt 29 ja 17 protsendile riigieelarvest ehk tervelt 46 protsenti riigi kuludest!
Hinnatõusud panevad rahva proovile
Venemaal pole viis-kuus aastat olnud tõsist sotsiaalsete nõudmistega meeleavalduste lainet. Viimased olid 2005. aastal seoses pensionäride paljude soodustuste kaotamisega, aastatagused miitingud Kaliningradis ja Vladivostokis olid lokaalse tähendusega.
Tänavu jätkub Venemaal juba mitmendat aastat kommunaalkulude märgatav tõus. Seni on rahvas olnud kannatlik, kuid see tugevusvaru võib olla sulanud üsna õhukeseks. Teisest küljest on selge, et võimupartei Ühtne Venemaa teeb kõik selleks, et parlamendivalimiste aastal (duumavalimised toimuvad detsembris) oleks proteste minimaalselt. Teisest küljest näitasid eelmise talve miiting Kaliningradis, et nende abil on võimalik saavutada võimude järeleandmisi.
Gaas ja elekter, samuti kommunaalteenused kallinevad aasta jooksul ligi 15 protsenti, vähemalt kolmandiku kallinevad bensiin ja sigaretid, veidi vähem kange alkohol.
Kas sissekirjutuse kaotamine on võimalik?
Sissekirjutamise ja -registreerimise ning sisepassidest loobumine Venemaal, kui see tõesti juhtub, oleks tõeliseks poliitiliseks ja sotsiaal-majanduslikuks revolutsiooniks. Väliselt mitte nii efektne kui miilitsa muundumine politseiks, aga sisuliselt palju olulisem reform. Tõenäoliselt seda siiski tänavu veel ei juhtu, eriti pärast seda, kui peaminister Putin kutsus pärast detsembrirahutusi üles registreerimise nõudeid koguni karmistama. Aga paratamatult liigub kõik Vene elanike jaoks positiivses suunas. Ilmselt alates tänavu kevadest saavad Venemaa kodanikud ajutist registreerimist (kuni kolmeks aastaks) teha posti või interneti teel. Meile Eestis on see raskesti mõistetav, aga venemaalastele tähendaks ainuüksi see juba oluliselt kergemat liikumist Venemaa piires ning vähendaks ka korruptsiooni, sest praegu teevad ametnikud sissekirjutuste andmise või mitteandmisega suurt äri.
Sissekirjutuse kui institutsiooni kaotamine lähiaastatel oleks suure märgilise tähendusega, sest see on sisse seatud Stalini re?iimi ajal 1932. aastal eesmärgiga takistada nälgivatel maaelanikel linnadesse kolimist. Sisepass on samuti paras Nõukogude-aegne relikt, mida enamik tsiviliseeritud riike ei kasuta enam ammu.
Meile oleks olulisem, kui Venemaa loobuks registreerimise nõudest välismaalastele, mis on Euroopa Liidu üks peatingimusi Venemaale viisavabaduse andmisel. Pole välistatud, et Venemaa lihtsustab EL-i kodanikel liikumist Venemaal. Aga EL peab siis midagi vastu andma või lubama.
Nord Streami esimene toru peaks valmis saama
Eelmise aasta kevadel alustatud Vene-Saksa gaasijuhtme Nord Stream Läänemere-aluse, 1224 kilomeetrit pika osa ehitus peaks lõppema selle aasta lõpuks. Torujuhtme operaatori kinnitusel ollakse graafikus, vähemalt kinnitavad nad nii oma veebilehel. Tegemist on Venemaa auahneima geopoliitilise projektiga Putini ajastul. Veel pole teatatud, millal lastakse torusse gaas, aga täisvõimsusel peaks seda liikuma 27 miljardi kuupmeetri jagu, mis peaks suutma varustama vähemalt 13 miljonit majapidamist Euroopas. Teine, paralleelne ja sama mahuga gaasitoru peaks valmis saama järgmise aasta lõpuks. Iseasi, milline on selleks ajaks gaasi hind Euroopas ning kas toru hakkab Gazpromile tootma kasumit või hoopis kahjumit.
Loomulikult on veel palju huvitavaid arengusuundi Venemaal, mida tasub jälgida, näiteks: mil määral jätkuvad suured tehnoloogilised õnnetused, kuna infrastruktuur endiselt vananeb; mis suunas areneb Venemaal välja kuulutatud moderniseerimise staarprojekt Skolkovo „innolinna” rajamine – kas see näitab tegelikku arengut või kujuneb sellest lihtsalt osav kinnisvaraprojekt; kas WTO võtab lõpuks Venemaa oma liikmeks; kas opositsioonipoliitikute aresti panek miitingutel osalemise eest jätkub ja karmistub jne?
