Kibestumus Kreekas
Oli aeg, mil Georgia ja George Katharaki said veidi maitsta head elu, mida nautisid nende vanemad, kuid nüüd täidavad nende päevi vaid kannatused. George on kirurg ja Georgia on töötanud 11 aastat inglise keele õpetajana, kuid Kreeka katastroofilise võlakriisi vallandumise järel pidid nad kahe lapsega kolima Georgia vanemate juurde. „Me oleme väga kibestunud, me oleme lausa vihased,” ütleb Georgia, pilk kolmeaastasel Kalliopil, kes tatsab ringi vanamoodsa mööbliga toas. Veidi enam kui aasta tagasi teenis Georgia 1300 eurot kuus, saades küll juba siis varasemate aastatega võrreldes vähendatud palka. George lootis teenida umbes 2500 eurot kuus selle aastase lepinguga, mis neid pärast pool aastat Ateenas töötuna elamist Kreetale tõigi. Nende pere sissetulek vähenes 20 protsenti ja seda isegi enne spetsiaalset kriisimaksu, mis möödunud aastal kehtestati. Samal ajal on oluliselt kerkinud omandimaks, ulatudes mitme tuhande euroni aastas. Ajal, mil Ateena valitsus püüab katta eelarvepuudujääki kulutusi kärpides ja makse tõstes, kardavad George ja Georgia oma tuleviku pärast George on vähemalt kolm kuud tööta, enne kui saab selgeks, kas tema aasta kestnud lepingut uuendatakse. Pankrotti vajumast hoiavad Kreekat Euroopa Liit ja Rahvusvaheline Valuutafond. Pärast pikka poliitilist segadust sai Kreeka uue ajutise koalitsioonivalitsuse. Kuid Ateenas käib ikkagi poliitiline kius, ütleb Georgia, kes kaldub vaat et aeg-ajalt pealinna tänavail protestivate anarhistide poole. „Kui saaks parlamendi põlema pista ja maatasa teha, oleks seegi parem praegusest.” 35-aastane tasase jutuga George osales eelmisel aastal esimest korda elus streigis, olles pettunud nii enda olukorras kui ka haiglate kehvades tingimustes. Ta töötas Kreeta suuruselt teise linna Hania haiglas, kuid pere ei riskinud omaette elama asuda ja otsustas seada end sisse Georgia vanemate majas 80 kilomeetri kaugusel linnast. Enne lepingu lõppemist jagas George öid haigla, pere ja siiski Hanias üüritud pisikese korteri vahel, kulutades kuus üürile ja bensiinile 600 eurot. Nagu Georgia, on ka George Kreeka poliitikute peale pahane. Kuid teda ajavad vihale ka kaasmaalased. Ta osutab tavale hoiduda maksudest, elada abirahast ja EL-i subsiidiumitest. „Kõik olid õnnelikud. Poliitikud pildusid raha häälte saamiseks, kreeklased elasid Ameerika unistuses, kuid see oli mull. Kõik teadsid, et ühel päeval tuleb selle eest maksta,” räägib ta. „Häda on aga selles, et taas kord peavad selle õnnetuse eest maksma vaeseimad.” Nagu tuhanded teised noored haritud, kvalifitseeritud kreeklased, on ka George hakanud mõtlema, et pere peaks asjad pakkima ja lahkuma – võib-olla Austraaliasse. „Kui me läheme, siis kahekümneks aastaks,” ütleb ta, süles seitsmekuune Dimitris. Georgia ema vangutab noorte emigreerumisjutu peale pead, kuid ütleb, et tehku nad tõesti seda, mida endale kõige paremaks peavad. 65-aastane Margarita on pensionär, endine õpetaja. Ta süüdistab praeguses olukorras oma põlvkonda. „Ma olen kurb ja pettunud. Meie põlvkond elas laste ja lastelaste arvel,” tõdeb ta.
