Lenini “kodu” mõjub külla tulijale õõvastavalt
Iga mõne meetri järel seisab rohelises mundris valvesõdur. Iseenesest pole mausoleum suur: fassaadi pikkus on 24 ja kõrgus 12 meetrit. Astud täielikus vaikuses uksest sisse, keerad kohe paremat kätt trepist alla ning oledki väikses saalis, mille keskel seisab klaasist kirst. Astud trepist üles, teed poolkaare ümber Lenini, lähed trepist uuesti alla, siis mööda pikemat treppi jälle üles ja oledki väljas. Kõik see võtab aega kõigest paar minutit!
Lenini vaatamine on tänini tasuta. Ilusa ilmaga tuleb ära kannatada pikem järjekord. Mausoleumi ei tohi kaasa võtta mitte midagi, millega saab pildistada või filmida. Ka mobiiltelefonid tuleb ära anda. Samuti ei pääse sisse kottidega ega pudelitega. Mausoleumi sissepääsu juures töötab hoiupunkt. Valvurid kontrollivad kõiki külastajaid, samuti tuleb läbida metallidetektor.
Kolmas hoone
Praegune mausoleum on tegelikult juba kolmas. Kaks varasemat olid puust. Esimene, ajutine klopsiti Punasele väljakule kiiresti kokku ning valmis juba kuus päeva pärast Lenini surma 1924. aasta jaanuaris. Korralikum puust mausoleum avati sama aasta augustis ning see meenutas põhiplaanilt nüüdset ehitist. Praegune mausoleum avati 1930. aasta sügisel.
Lenin on oma “kodust” lahkunud vaid Suure Isamaasõja ajal, kui tema keha evakueeriti 1941. aasta juulis igaks juhuks Siberisse. Tagasi toodi “suur juht” 1945. aasta aprillis.
1953. aastal sai Lenin endale ka naabri – balsameeritud Jossif Stalini –, aga mitte kauaks. Stalini surnukeha viidi 1961. aastal mausoleumist ära ja maeti mõnikümmend meetrit eemale Kremli müüri äärde.
Nõukogude ajal juhtus mausoleumis ka mõni intsident. 1934. aastal üritas üks Nõukogude võimus pettunud mees Lenini surnukeha tulistada, kuid valve segas vahele ning mees lasi hoopis enda maha. Kõige tõsisem vahejuhtum toimus 1973. aastal, kui mausoleumis plahvatas isevalmistatud lõhkeseadeldis. Plahvatus tappis pommi paigaldaja ning vigastas mitut inimest.
