Linnapea Lužkov surus Moskva uus ehitistele peale oma maitse
Kui jalutada Moskva kesklinnas, siis näeb palju uusi maju, millel on kohustuslike elementidena tornikesed, antiikstiili matkivad väliskaunistused ja sambakesed. Moskvalased nimetavad seda „Lužkovi stiiliks”, kuid seda võib pidada ka libaajalooliseks stiiliks.
Moskva välisilme pärast võitlevad inimesed peavad „Lužkovi stiili” õnnetuseks. „Lužkov ise on pärit väga vaesest perest, ta kasvas üles sisuliselt barakis,” räägib arhitektuuri- ja disainiajakirja Projekt Rossija / Project Russia toimetaja, aktiivselt Moskva linnapildi teemal sõna võttev Anna Bronovitskaja. „Tema maitse pole kuigi arenenud, ta jagab lihtsate, vaeste inimeste maitset.”
„Tõepoolest, paljudele lihtsatele linnaelanikele meeldib see, mida Lužkov on lasknud ehitada,” nendib Bronovitskaja. „Aga ta oleks võinud oma maitse järgi ehitada rohkem linna ääres, kuhu ka lihtrahvas pääseb paremini ligi, ning ühtlasi oleks ajalooline linnakeskus säilinud paremini.”
Eri andmetel on Moskva kesklinnas Lužkovi ametiaja jooksul lammutamiste või ümberehitamistega rikutud 700–900 kaitse all või siis muidu ajaloolist hoonet.
„Viimati elas Moskva nii suure välisilme muutuse üle 1930. aastatel Stalini ajal, kui hävitati samuti palju ajaloolisi hooneid, eelkõige kirikuid,” ütleb Marina Hrustaljova Moskva arhitektuuripärandi kaitsmisega tegelevast ühiskondlikust liikumisest MAPS. „Teine suurem, kuigi rohkem lokaalne laine oli 1960. aastatel, kui lammutati osa vanast Arbatist ja ehitati uus Arbat.” Arbat on Moskva kõige tuntum tänav.
Filmitegijatel keeruline
Moskvas on linnavalitsuse loal väga levinud ajalooliste majade lammutamine ja siis nende uuesti varasema väljanägemisega ülesehitamine. Enamikul juhtudel erineb aga „uus vana” maja vägagi vanast. Väliselt on püütud jätta mulje, justkui oleks taastatud vana maja välisilme, aga veidigi lähemal vaatlusel, näiteks võrreldes vanade fotodega, leiab vähe ühist.
Kõige kuulsam näide on Punase väljaku ja Arbati vahele jääv uhke nn Voentorgi maja, mis ehitati 20. sajandi algul Napoleoni üle saavutatud võidu sajandaks aastapäevaks.
„Kui maja lammutati, olid tugevad ühiskondlikud protestid, mille peale linnavalitsus lubas, et ehitatakse üles täpselt samasugune hoone,” räägib Anna Bronovitskaja. „Tegelikult ehitati maja, mis pole üldse sarnane vanaga! Jah, mõned detailid justkui meenutavad vana maja – ja seda peeti piisavaks näitamaks, et säilitati maja ajalooline välimus.” Selliseid hooneid on Moskva täis, lisab Marina Hrustaljova.
Kui Moskva kesklinnas jalutades astuda sisse suvalisse põiktänavasse, siis leiab sealt kindlasti kolm-neli uuema aja „Lužkovi stiilis” maja, mis eristuvad tunduvalt kõigega, eriti kõrgusega, ülejäänud majadest, mis valdavalt on pärit 19. sajandist ja 20. sajandi algusest. Sellepärast on Moskvas näiteks juba raske teha ajaloolisi filme, sest keeruline on leida ühesugust ajaloolist miljööd. Päästab muidugi arvutigraafika.
Omaette lugu on Punase väljaku ette jääva Maneeži väljakuga. Inimesed, kes pole käinud Moskvas pärast Nõukogude Liidu lagunemist, ei tunneks seda kohta kindlasti ära. Perestroika ajal oli see põhiline koht Moskvas, kus toimusid suured meeleavaldused. Nüüd on Kremli naabruses meelt avaldada võimatu, sest pole enam väljakut, kus seda teha.
„Maneeži väljakuga juhtunu on üks kõige eredam näide, kuidas Lužkov on lasknud ajaloolist linnailmet ümber teha,” väidab Bronovitskaja. Väike mööndus ajaloolisuse osas tuleb siiski teha, sest tegelikult tekkiski väljak alles enne sõda Stalini ajal, kui seal asunud hooned lammutati.
Väljaku alla ehitati Moskva kesklinna üks esimesi kaubanduskeskusi. Probleem tekkis sellest, et keskus ei jäänud ainult maa alla. Selle ülemised korrused kergitasid suuremat osa väljaku tasapinnast mitme hea meetri võrra, mille tõttu väljakut sisuliselt enam alles ei jäänudki. Moskva ülikooli ajalooline peahoone, Aleksandri aed ja kuulus Maneeži hoone asuvad uue väljakuga võrreldes justkui augus. Kremli-poolsesse otsa tekkis aga Musta mere äärse kuurordi stiilis promenaad Zurab Tsereteli (tema pealetung on Moskvas nüüdseks peatatud) skulptuuridega, mida Borovitskaja ja Hrustaljova nimetavad täiesti kohatuteks.
19. sajandi algusest pärit, maailmas unikaalne Maneeži hoone põles aga 2004. aastal maha ajal, kui Lužkovi linnavalitsus tahtis hakata sinna alla suurt autoparklat ehitama. Lõpuks avalikkuse survel sellest plaanist küll loobuti ja Maneež ehitati uuesti üles, aga selle välisilmet ja sisemust muudeti oluliselt. Sama juhtus Maneeži väljaku teises otsas asunud Stalini aja arhitektuuri hea näite Moskva hotelliga. Vana hoone lammutati, uus hoone sai tänavu suvel valmis, kuid on juba oluliselt suurem ja muutunud välisilmega. Hotelli avamise aega ei oska praegu keegi ennustada, sest arendaja on Lužkovi alluvatega põhjalikult tülli läinud.
Teadmata on ka teise Moskva kuulsa hotelli Rossija saatus. See Kremli külje all asunud maailma üks suuremaid hotellikomplekse lammutati 2000-ndate alguses. Uue hotelli ehitamise konkursi võitis Lužkovi abikaasa Jelena Baturinaga seotud firma, kuid viimased paar aastat on valitsenud ehitusplatsil harras vaikus.
Praegu on suure küsimärgi all teise Nõukogudeaegse pompoosse arhitektuuri hea näite, kunstnike keskmaja (tuntud lühendi TSDH järgi) saatus. Poolt sellest hoonest kasutab maailmakuulus Tretjakovi galerii. Lužkovi abikaasa on soovinud sinna asemele ehitada kuulsa arhitekti Norman Fosteri kavandatud apelsinikujulise hoone. Moskva uus üldplaan näeb ette TSDH igal juhul lammutamise.
Avalikkus võidutseb harva
Moskva arhitektuuriüldsuse üks suuri eesmärke on päästa Lužkovi käest 1920–1930-ndate maailma avangardarhitektuuri silmapaistvamaid ehitisi, nn Narkomfini maja. Maja ehitati näidisena, milline peab ideaalis olema Nõukogude teenistujate elamu. Suures hoones on väiksed korterid (praeguses mõistes stuudiokorterid), aga see-eest tohutud ühiskondlikud ruumid – et inimesed võimalikult vähe „iganenult kodanlikku eraelu” elaksid.
Narkomfini maja kuulutati avariiliseks juba 1980-ndate lõpus, kuid tollastel „murrangulistel aastatel” ei olnud kellelgi aega ega raha maja saatusega tegelemiseks. Lužkovi valitsemise ajal pole maja säilitamiseks raha eraldatud ning see hävineb kiires tempos. Vahepeal leiti maja taastamisest huvitatud investor, aga viimase majanduskriisi ajal tema huvi kadus.
„See on avalikult hästi teada, et Lužkovile ei meeldi modernistlik arhitektuur. Ta ei saa sellest aru, ei hinda seda ega taha seega sellele raha kulutada,” räägib Marina Hrustaljova. „Ühes intervjuus nimetas ta sellist arhitektuuri lamedanäoliseks, kuna seal pole sambaid ega mingeid dekoore, mis talle väga meeldivad.”
Midagi on Moskva totaalses ümberehitamises siiski muutumas. Tänavu suvel õnnestus ühiskondlike aktsioonide survel peatada suure ajaloolise maja lammutamine Moskva jõe kaldal. Hrustaljova sõnul oli tegemist esimese juhtumiga, kus avalikkus saavutas kinnisvaraarendaja vastu astudes reaalse tulemuse. „Isegi linnaduuma saadikud sõitsid kohale ja nõudsid ehituse peatamist,” meenutab ta.
„On juba justkui tunda, et Lužkov ootab oma karjääri lõppu linnapeana,” märgib Hrustaljova. „Viimasel ajal teeb ta õnneks üha vähem ja vähem grandioosseid linnaehituslikke plaane tulevikuks.”
Kõik see ei tähenda, et Moskvas poleks üldse head moodsat arhitektuuri. Näiteks võib tuua Lunastaja Kristuse peakiriku taha jääva Ostoženka tänava rajooni, kus kinnisvaraarendajal on tänapäeva Moskva kohta erandlikult hea maitse.
„Seal arendaja arvas õnneks õigesti, et väga kallite korterite turul on nišš neile, kes hindavad head moodsat nüüdisaegset arhitektuuri,” ütleb Anna Borovitskaja. Selliseid näiteid on Moskvas vähe.
Fantaasia losside kallal
•• Omaette ooper on Lužkovi ajastu arhitektuuriga Moskvas Tsaritsõno park, mis vaimustab paljusid moskvalasi, aga mida eksperdid peavad võltsajalooliseks stiiliks.
•• Venemaa võimukas tsaarinna Katariina II tahtis ehitada 18. sajandi lõpus endale Tsaritsõnosse Moskva-residentsi. Ebatavalise arhitektuuriga losside müürid jõuti valmis ehitada, aga interjööre mitte, sest tsaarinna kaotas ehituse vastu huvi ja ka suri peagi. Nõukogude ajal oli see varemetes park romantiline jalutamiskoht.
•• Lužkov otsustas Katariina plaanitu lõpuni ehitada, kuid omal moel. Lossid ehitati valmis, aga mitte tollaste projektide järgi. „Ehitati kõigi restaureerimise põhimõtete rikkumisega, sest nii ei tohi fantaseerida: teha seda, mida pole kunagi olnud. Need on täiesti uued ehitised koos mõnede ajalooliste fragmentidega,” räägib Marina Hrustaljova. „Stiilsest inglise stiilis pargist muutus see kõik mingiks pseudo-Versailles’ks.”
•• Anna Bronovitskaja nimetab Tsaritsõnot ajaloo ümbervahetamiseks ja ajaloolistel projektidel põhinevaks fantaasiaks. „Nad kombineerisid ühte projekti teisega ning panid veel ise juurde,” lausub ta. „Interjöörid on ise välja mõeldud, sest interjööride projekte pole säilinud.”
•• Veelgi kurioossem lugu on teise moskvalaste seas populaarse puhkekoha, Kolomenskoje pargiga, kus Lužkov lasi taastada 17. sajandi keskpaigas tsaar Aleksei Romanovi ajal ehitatud lossi. Lossi käskis lammutada Katariina II.
•• Lossi välimusest on säilinud ainult gravüürid, aga sisemuse kohta pole enam alles mingeid jooniseid, on vaid mõned kirjeldused käsikirjades. Keegi ei tea täpselt, milline hoone seest välja nägi, põhimõtteliselt taastati see lihtsalt fantaasia järgi.
