Parteide rahaskandaalid: Nixoni kohvrist Vanhase majani
Parteid on peaaegu alati rahahädas. Liikmemaksudest ja riigilt saadavatest toetustest ei piisa, annetusi nurutakse kodanikelt ja ettevõtjatelt, laenatakse pankadelt, skandaalsetel juhtudel ka tunduvalt kahtlasematest allikatest.
Paraku on kohtuvõim hakanud parteiannetuste päritolus sõrmega järge ajama ja nii näeme tervet hulka skandaale, mis söövad poliitika usaldusväärsust tervikuna. Lääne ühiskond nimelt ei luba poliitikuid ära osta.
Watergate’i skandaali ajal avastasid ameeriklased, et president Richard Nixon oli ühelt kahtlase taustaga ärimehelt saanud kohvri miljoni dollariga, mis lihtsalt „unustati” presidendi limusiini tagaistmele. Nixon lahkus lõpuks ametist.
USA-s on kommertsannetusi poliitikutele ohjeldatud juba 1907. aastast alates, nüüd üritati hakata kontrollima ka eraannetusi. 1975. aastal loodi föderaalne valimiskomisjon, mille peamine ülesanne ongi lugeda kokku, kes ja kustkaudu endale valimisraha on kogunud. Miljonikohvreid enam ei lubata, kuid katseid reeglitest mööda hiilida näeme endiselt.
Maailmas tekitavad probleemi just kolm illegaalset rahakanalit, mis poliitikasse jõudnuna omandavad kriminaalse iseloomu. Esiteks, rahaannetused kuritegelikult maailmalt, mis liigituvad rahapesuks (näiteks maffia ja Itaalia poliitikute vaheline side). Teiseks, annetused ärimeestelt, mis liigituvad altkäemaksuks (nagu on alust oletada näiteks L’Oréali omaniku Liliane Bettencourti kingitustest Nicolas Sarkozy lähikonnale). Ja kolmandaks, rahaannetused vaenulikelt välisriikidelt, mida on võimalik seostada riigikorra õõnestamise ja lausa spionaažiga. Mõjuagentide ostmisega on viimasel ajal vahele jäänud ennekõike Venemaa.
Leedu president Rolandas Paksas tagandati 2003. aastal ametist kolmel nimetatud põhjusel korraga: ta oli saanud Vene ärimeestelt väidetava pistisena raha, mida oli võimalik seostada nii maffia kui ka Moskva võimuringkondadega. Kohtujuurdlus tabas ka Tööpartei liidrit Viktor Uspaskihhi – esialgu maksuvõlgade tõttu, kuid Leedu võimudel oli alust ka tema rahastajatena kahtlustada Venemaa eriteenistusi. Paksas ja Uspaskihh keelduvad senini poliitikast lahkumast.
Elavad üle võimete
Kui tagajärgi arvestada, siis üks kõige rängemaid parteiraha-skandaale puhkes Itaalias 1992. aastal. Korruptsioonijuurdlus „Mani pulite” (ee puhtad käed) algas, kui üks Itaalia Sotsialistliku Partei tegelane jäi vahele pistisevõtuga. Paraku tuli ilmsiks, et riigis, mis on maffiast läbi imbunud, elas enamik poliitikuid üle oma sissetulekute. Ekspeaminister Bettino Craxi võitles kohtuasja vastu kogu õiguskorraldust vaidlustades ja lõpuks oma Tuneesia-villasse põgenedes. Samal ajal väitis kristlikust demokraadist ekspeaminister Arnaldo Forlani, et ei saa üldse aru, mis asi pistis on. Riigi poliitiline eliit häbistas end Tangentopoli (ee pistiselinna) skandaalis niivõrd, et parteid lagunesid, kaks aastat hiljem olid poliitikaareenilt kadunud kristlikud demo-kraadid, sotsialistid, sotsiaaldemokraadid ja liberaalid. Algas Silvio Berlusconi ajastu, paraku pole ka tema pääsenud etteheidetest oletatavate maffiasidemete pärast.
Kurikuulus parteirahaskandaal puhkes 1999. aastal Saksamaal, kui kantsler Helmut Kohl oli ametist lahkunud ja Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) finantsjuhi Walther Leisler Kiepi tegevust uurinud võimud avastasid deklareerimata miljonid, mida temagi oli hankinud parteile illegaalsete rahakohvritega, näiteks ühes autoparklas Šveitsis. Afääri oli segatud suurette-võtteid ja Liechtensteini panku, kuid suurem osa raha algupärast jäigi hämarusse. Kiep sai minimaalse karistuse, Kohl pääses sellest afäärist aga karistamatult, nagu muide ka 1981. aastal nn Flicki-afäärist. Kuid 1999. aasta skandaal kukutas CDU esimehe kohalt siiski Kohli mantlipärija Wolfgang Schäuble ja avas võimule saamise tee illegaalseid rahakanaleid kritiseerinud Angela Merkelile.
Nende päevade kõmulisim illegaalse raha laekumise skandaal säriseb Prantsusmaal, sest kohtuvõimud üritavad tuvastada multimiljardär Liliane Bettencourti võimalike rahaannetuste vastuvõtjaid poliitilise eliidi hulgas. President Sarkozy eitab osalust, kuigi meediasse on lekkinud just vastupidiseid vihjeid. Presidendina on ta aga kohtuvõimu jaoks puutumatu. Selle tegi selgeks juba eelmine president Jacques Chirac, kelle raha-skandaalid paisusid üle pea (väidetavalt oli tal Pariisi linnapeana olnud Jaapani pangas 300 miljoni frangine pangakonto), kuid Chirac suutis kõik kohtuasjad tõrjuda.
Eestile kõige lähemad parteide rahastamise skandaalid on ilmavalgust näinud Soomes. 1982. aastal alanud nn Noppa-skandaalis selgus, et ehitusfirma oli teinud parteidele illegaalseid rahaannetusi, Tampere linnapea Pekka Paavola põgenes kohtu eest riigist, kuid hiljem määrati talle ainult trahv. Ekspeaminister Johannes Virolainen vabanes aga sama asjaga seotud süüdistustest üldse, kuigi Keskpartei pidi tagastama Noppale 400 000 marka.
Praegu on Soome Keskpartei uues, mullu alanud rahastamisskandaalis: ekspeaminister Matti Vanhanen peab andma aru illegaalsetest rahaannetustest, mis olevat noortefondi kaudu toimetatud nii parteile kui ka temale endale väidetavalt ehitusmaterjalidena. Neid olevat aga kasutatud Vanhase maja ehitusel.
