Polaarjoonetagused Vene niklikaevandajad puhkavad kolm kuud
Umbes 160 kilomeetrit maailma suurimast polaarjoone taga asuvast linnast Murmanskist Norra poole jääv Zapoljarnõi on niivõrd tüüpiline Venemaa kaevanduslinn, kui vähegi olla saab. Koos nii maa all kui ka peal paiknevate kaevandustega on linna territoorium 4600 ruutkilomeet-rit ehk ligi kümnendik Eestist.
Võrdluseks – 12 kuni 15 miljoni elanikuga Moskva ametlik pind-ala on ligi 1100 ruutkilomeetrit. Moskvast on veel suuremad Peterburi, mööda Musta mere rannikut laiali valgunud Sotši ja Norilsk, kui seda mõõta koos sealsete niklikaevandustega.
Zapoljarnõi koosnebki ainult kaevandustest, sealt tuleb 80 protsenti firma Norilski Nikkel toorainest. Linn ise, kus inimesed elavad eranditult paneelmajades, on väga väike. Zapoljarnõi keskuse moodustab väljak, mille ääres asuvad kauplused ja ühiselamu koos linna ainsa suhteliselt viisaka restoraniga.
Linnaelanikest üle poole töötab kaevandustes või sellega seotud ettevõtetes. Kaevandused töötavad 24 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Vahetus kestab kaheksa tundi, üks tund on lõunapausiks. Tööl käiakse kolm päeva järjest, misjärel on üks päev vaba, see tähendab, et mõni nädal tuleb leppida ühe puhkepäevaga.
Maailma suurimas, Severnõi Gluboki niklikaevanduses töötav 28-aastane kaevandusrongi juht Ivan Djomin lööb ainult käega läbi õhu selle peale, kui küsida, kas säärase graafikuga töö ära ei tapa. Esiteks, seletab ta, pole linnas nagunii eriti midagi teha. “Teiseks. Kas te teate, kui pikk meil puhkus on?” uurib ta. “Kolm kuud!”
Kahjuks jääb küsimata, kas kõik kaevurid võivad oma hiidpuhkuse suvel korraga välja võtta ning kes siis töötavad.
Veel räägib 21-aastaselt kaevandusse tööle tulnud Djomin, et on oma eluga väga rahul. Aga ei taha millegipärast vastata küsimusele, kas vaatamata sellele, et linnas on igav nagu kloostris, või tänu sellele, et puhkus on nii pikk. “Oma lastele tahaks hea hariduse anda, et nemad ei peaks enam kaevanduses töötama,” lausub ta hoopis täiesti tõsise häälega. Enne lõõpis ajakirjanikega ja keeldus ütlemast oma kuupalka.
Keskmine palk 17 000 krooni
Djomin töötab kaevanduses juba kolmandat põlve, tema isa töötab siiamaani. Küllap teab mees väga hästi, miks ta ei taha, et tema lapsed niklit kaevandaksid. Pealegi on sealkandis talvel kuu aega polaaröö, isegi veel veebruari alguses jätkus valget aega vaid viieks tunniks päevas.
Ivan räägib, et poliitika teda ei huvita, aga nädala pärast toimuvatele Venemaa presidendivalimistele lubab minna. “Valin muidugi Putinit!” teatab ta. Ilmselt ta siis tõesti poliitikast ei huvitu, kui ei tea, et Putin ei saa seekord enam kandideerida ja Kremli kandidaat on Dmitri Medvedev.
Djomin töötas tol päeval 320 meetri sügavusel. Suure rauast liftiga, mis mahutas 15 inimest, sõitis nii sügavale täpselt kolm minutit. Tolle kaevanduse maksimumsügavus oli aga 1,2 kilomeetrit!
Õnnetuste kohta kaevanduses vastab Djomin, et ei mäletagi, millal viimane juhtus. Niklit on ohutum kaevandada kui kivi-sütt. Metaani eraldumine pole nii suur probleem. Sellele vaatamata töötavad Severnõi Gluboki kaevanduses tohutud ventilatsioonisüsteemid, mis tekitavad käivitudes sellist müra, nagu hakkaks kümme tanki korraga liikuma.
Kaevanduse tõeline vägevus peitub aga maa alla rajatud kilomeetripikkuses autotees, mida mööda suured Kamaz-veokid maaki välja veavad. Kujutage ette! Kui Severnõi Gluboki kaevandus 2010. aastal lõplikult valmis saab, siis peaks selle rajamise maksumuseks kujunema umbes 300 miljonit dollarit, ütleb Norilski Nikli Koola metallurgiakombinaadi peadirektor Jevgeni Potapov.
Potapov nõustub erinevalt kaevur Djominist avaldama ka palga suurust. Aga ainult keskmist, mis oli eelmise aasta detsembris ligi 1600 dollarit (17 000 krooni). Venemaa mõistes väga korralik, aga arvestada tuleb ka töö raskust ning elukeskkonna puudumist. Kusjuures veel aasta tagasi oli keskmine palk olnud alla 1000 dollari (10 700 krooni).
“Venemaa majanduse jaoks on fundamentaalse tähtsusega kaks asja – tõsta töötajate motivatsiooni ning nende efektiivsust,” teatab peadirektor, näpp püsti.
Hiljuti lõi Norilski Nikkel töötajatele oma pensionikindlustuse. Sama palju raha, kui töötaja paneb vabatahtlikult hoiule, lisab ka ettevõte. Aga ainult teatud summani.
Zapoljarnõi lähedal asub veel üks kaevandusasula, väga originaalse nimega – Nikel. Kolm korda võite arvata, mida seal toodetakse. See on nii lähedal Norra piirile, et kõrgemate hoonete katustelt paistab naaberriik kenasti ära.
Nikelis pannakse kaevandus peagi kinni, mis tähendab automaatselt ka asula väljasuremist. Kõik see tekitab kaevandusi omavale maailma suurimale niklitootjale parajat peavalu. Asulas elab mõni tuhat inimest ning Norilski Nikkel on lubanud neile kõigile otsida uued elamis- ja töökohad.
Kümme aastat tagasi oleks see Venemaal mõeldamatu olnud. Siis oleks kaevandusfirma lihtsalt selle koli, mida tasub maha müüa, kokku pakkinud ja ülejäänu koos sama tarbetute inimestega maha jätnud. Nikellastele tähendab see hoolitsus tõenäoliselt lihtsalt mõniküm-mend kilomeetrit eemale Zapoljarnõisse kolimist, sest sealset suurkaevandust Severnõi Glu-boki arendatakse järjest edasi.
Peale Nikeli asula kuulub Norilski Niklile Murmanski oblastis sisuliselt veel kaks linna, seesama Zapoljarnõi ja Mont‰egorsk, kus asub Koola metallurgiakombinaat, mis toodab niklikaevanduste maagist puhast niklit ja selle kõrvalprodukti vaske. Mõlemad linnad sõltuvad naha ja karvadega Norilski Niklist, mis näiteks oma raha eest kütab kõiki linna maju. Omavalitsus ei maksa selle eest midagi, aga talv kestab sealkandis seitse-kaheksa kuud.
Kombinaadil oma bussiliin
Murmanskist umbes 200 kilomeetrit lõuna pool asuva Montšegorski 50 000 elanikust töötab Koola metallurgiakombinaadis 8000. Aga sisuliselt on tehasega seotud üle poole perekondadest, räägib ettevõtte pea-insener Konstantin Demidov.
Kombinaat on üüratu. Kogu selle Nõukogude filmidest nähtud tüüpilise tööstuslinnaku ümbermõõt on üle 11 kilomeetri. Kombinaadi territooriumil on oma bussiliinid, Lenini kujuga keskväljak ja bensiinijaam.
50 aastat tagasi ehitatud kompleks jätab endiselt võimsa mulje. 1500-kraadise kuumusega ahjud, elektrolüüsivannid, milles jookseb 22 000-amprine vool, 30-tonniseid mahuteid tõstvad trosstõstukid.
Kombinaadi perimeetrit valvatakse nagu range reÏiimiga kolooniat – kõrged aiad, millele on keritud tonnide viisi okas-traati. Peainsener Demidov teeb näppudega hästi tuntud rahalugemisliigutust, kui küsida, miks selline turvarežiim. Ja selgitab siis, et kombinaadis toodetav nikkel maksab praegu 27 000 dollarit (290 000 krooni) tonn ning vask 7000 dollarit (75 000 krooni) tonn. Kusjuures eriti vase hind pidi järjest kerkima.
Alles mõned kuud tagasi olevat vangi mõistetud terve bande, kes tehasest niklit varastas. Pealik sai seitse aastat ning lihtliikmed viis aastat. Ajakirjanikel, muide, ei lubatud isegi suveniiriks kaasa võtta mitte ühtegi grammi niklit.
