Reagani pärand – ei jäta vist mitte kedagi ükskõikseks
Idaeurooplastele vabastaja, kes võistles surnuks N Liidu. Lääneeurooplastele aga tülikas liitlane, kes tõi siia uued tuumaraketid. Ameeriklaste puhul annab kaheparteilisus tunda, ühtedele oli Reagan suur ikoon, teistele aga oht, mille vastu koonduda. Paraku näeme me tänapäeval veidrat olukorda, et isegi demokraat Barack Obama esitleb Reaganit oma eeskujuna, samal ajal kui ikka veel peataolekus vabariiklased otsivad enda keskelt uut Reaganit. Vastuolu kestab ka järgmises põlves, endise presidendi liberaaliks hakanud poeg Ron Reagan juunior oli isa eilse 100. sünniaastapäeva eel peaaegu kõige häälekam Reagani-müüdi kummutaja. Ja selle kõige keskel õnnetu Nancy Reagan, 89-aastane endine esileedi, kes oli sunnitud tunnistama abikaasa hääbumist ja meie seast lahkumist 2004. aastal, on nüüd ühtäkki saanud inimeseks, keda tahavad enda kõrval näha nii Sarah Palin kui ka president Obama. Lõppude lõpuks on Ronald Reagan osutunud USA ajaloo üheks edukamaks riigipeaks, olgugi et siinpool raudset eesriiet tema kohta kurja kirjutati. Viimasel kümnel aastal on teadlased asetanud Reagani enamasti kõigi aegade kümne edukama presidendi hulka.
Paistis liidrina silma
Tampico on Illinoisis asuv praegu vaid ligi 800 elanikuga küla, kus Ronald Wilson Reagan 1911. aasta 6. veebruaril iiri päritolu Jack ja šoti-inglise päritolu Nelle Reagani mitte just eriti jõukas peres teise pojana sündis. Lapsepõlves sai ta külge hüüdnime Dutch, hollandipärase soengu pärast. Esimese töökogemuse sai tulevane president vetel-päästjana, tudengina paistis aga silma võimeka liidrina. Filmikarjääri alustas raadiohäälena mainet kogunud Reagan 1937. aastal Warner Bros-iga lepingut sõlmides. Lühinägelikkuse tõttu lahingutandritelt pääsenud, suunati ta 1942. aastal filmitegijate üksusesse, mis tootis propagandafilme.
Tema filmi- ja hiljem ka telestaarikarjäär polnud sugugi tagasihoidlik – Reagan mängis vähemalt 77 filmis või seriaalis, mis viiel korral kandideerisid Oscarile ja üks selle ka võitis. Filminäitlejate gildi presidendina teenis Reagan küll 1950. aastate alguses ka üksjagu vaenlasi, koputades FBI-le näitlejate väidetava kommunismimeelsuse kohta. Kui meie kujutame Reaganit ette ultrakonservatiivide vankumatu majakana, siis poliitikasse jõudis hilisem president hoopis liberaalse demokraadina, toetades 1930. aastatel Franklin Delano Roosevelti New Deali poliitikat. Korea sõja laineharjal 1950. aastatel libises Reagan aga vabariiklaste leeri, asudes toetama Dwight Eisenhowerit ja seejärel Richard Nixonit. Poliitikasse libisedes kaotas Reagan paraku üha rohkem televaatajaid ning 1964. aastal Barry Goldwateri kampaaniat tehes leidiski õige rakenduse just poliitikas. California kuberneriks valiti Reagan 1966. aastal kahe silmapaistvama loosungiga: saata joodikud tööle tagasi ja puhastada Berkeley ülikooli linnak (sõjavastaste) jamast.
Kubernerina 1967–1975 külmutas ta osariigivalitsuse palgad ja tasakaalustas eelarvet, kuid rahvuskaardi saatmine 1969. aastal Berkeley linnakut okupeerima ei olnud just tegu, mis oleks liberaale Reaganit armastama pannud. 1968. aastal katsetas ta võimalusi tõrjuda Nixon vabariiklaste presidendikandidaadi kohalt, kuid nurjunult. 1976. aastal hakkas aga murdma president Gerald Fordi ning vabariiklaste partei läks lõhki. Ford ei suutnudki oma ainsat valimiskampaaniat võita: Reaganist oma partei sees sai ta hädavaevu jagu, demokraat Jimmy Carterist presidendivalimistel enam mitte. 1980. aastal kogus Reagan vabariiklaste presidendikandidaadina 50,7 protsenti häältest, tõugates võimult Carteri, ja neli aastat hiljem põrmustas tagasi valimisel demokraat Walter Mondale’i, võites 49 osariigis 50-st.
Kriisist-välja-president
USA ajakirjanikud avastasid hiljem, et endise filmistaarina oli Reagan osanud meedia ja avalikkuse ilusasti ümber sõrme keerata. Ta oskas juhtida, esineda, jõudis ka tavalise ameeriklaseni, kuid viis maailma ehk kõige teravamate pingeteni alates Kuuba kriisist. Ta on seni viimane president, keda ametis oleku ajal tappa on üritatud. Pole just kindel, kas ta sellist vastasrinde murdumist, nagu endine sotsialismileer 1987–1991 läbi tegi, ka tegelikult ette nägi. Kuid tõuke andis Reagan küll. Presidendina (1981–1989) alustas Reagan majanduskriisi tõrjumisest. Naftakriis, mis või-mendus veelgi Iraani islamirevolutsiooniga, tõi 1980–1982 uue majanduskriisi, kuid Reagan suutis selle järgmistel aastatel asendada püsiva kolme- kuni seitsme-protsendilise majanduskasvuga. Ta suutis langetada inflatsiooni kahe aastaga (1981–1983) küm-nelt protsendilt kolmele, kuid riigivõlg kasvas järjest ja tööpuudus püsis kuni 1987. aastani enam kui seitsmel protsendil. Samal ajal teravnenud säästu- ja laenupankade kriisile suutis punkti panna alles Reagani ase-president, 1989. aastal riigipea ameti üle võtnud George H. W. Bush seenior.
Läks veel hästi, et 1987. aasta nn musta esmaspäeva börsikrahh uut üleilmset kriisi ei toonud, küll kukkus kokku teisel pool raudset eesriiet asunud N Liidu majandus. Välispoliitikas hoogustas Reagan võidurelvastumist, lubades maailmale neutronpommi ja tähesõdade programmi, ajades KGB-likult mõtleva ladviku Moskvas hüsteeriasse ja avades sellega, küll pigem juhuslikult, tee Mihhail Gorbatšovi ja perestroika mõjulepääsule. Ajalukku läks Reagan uue pingelõdvenduse alustajana, kohtudes alates 1985. aastast korduvalt Gorbatšoviga ja sisuliselt saavutades 1989. aastal külma sõja lõpu ja Ida-Euroopa vabanemislaine. Ka mõlemad president Bushid (George seenior 1989–93 ja George juunior 2001–2009) tegid oma poliitikat pigem Reagani laineharjal. Isegi 2009. aastast riiki uuest majanduskriisist välja juhtiv Obama on olnud demokraatide partei ridades vägagi vabariiklaslik president.
