Parlamendi moderaadist esimees Andreas Norlén ulatab värskelt peaministriks kinnitatud Stefan Löfvenile ametipaberid. Foto: AFP/SCANPIX

134 päeva pärast valimisi sai Rootsi lõpuks uue valitsuse. Selle sünd oli pikk ja valulik ning nõudis erakordset poliitilist kompromissivalmidust. Pärast septembri parlamendivalimisi kujunes Rootsis selline poliitiline seis, kus valitsust moodustada oli praktiliselt võimatu. Valimiste suurima häältesaagi (28%) sai küll Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei, mis pidanuks Rootsi poliitilise tava järgi saama endale ka peaministri koha. Ent oli selge, et senine peaminister, sotsiaaldemokraat Stefan Löfven ei saavuta parlamendis selleks vajalikku häälteenamust. Harjumuspärase vasak-parempoolse blokipoliitika tandrile juba 2010. aastal ilmunud kolmas tegija, parempopulistlik Rootsi Demokraadid (SD) ei olnud valmis toetama mingit „punavalitsust”. SD toetus on järjekindlalt suurenenud ja sellest on kujunenud tähtsuselt kolmas partei, mis sai viimastel valimistel 17% hääli.

Selles nägi oma võimalust valimistel suuruselt teise häältesaagi (19%) kogunud moderaadid ehk Mõõdukas Koalitsioonipartei. Selgus, et ka neli traditsioonilist paremparteid – Mõõdukas Koalitsioonipartei, Keskpartei, Liberaalne Rahvapartei ja Kristlikud Demokraadid – ehk nn Allianss ei saa parlamendis häälteenamust kokku, kui nad ei ole nõus Rootsi Demokraatide toetusega, kellest kõik Rootsi parlamendierakonnad on seni kui katkust eemale hoidnud.

« Avalehele 17 Kommentaari