Analüütik: Venemaal on oodata poliitilisi muutusi

Võimudele lähedane analüütik Mihhail Dmitrijev kinnitab, et muutuste paratamatusest saab aru ka Vene võimueliit.

Mihhail Dmitrijevi juhitav strateegiliste uuringute keskus (CSR) kirjutas 2000. aastal esimest korda presidendiks kandideerinud Vladimir Putinile valimisprogrammi. Pärast seda on CSR tegelnud Venemaa eri võimutasemete jaoks majanduspoliitika väljatöötamisega. Praegu on CSR pigem sõltumatu analüüsikeskus, aga Dmitrijevi väitel arvestatakse nende arvamust siiani Kremlis ja valitsuses. Tänavu kevadel väitis CSR palju tähelepanu pälvinud ettekandes, et võimu toetus ja seaduslikkus väheneb Venemaal rahva silmis kiiresti.

Väitsite kevadises ettekandes, et peamine Venemaal vajalike reformide läbiviimise eeldus on poliitilise konkurentsi ja vabaduse suurendamine. Millised võiksid need sammud olla?

Mulle tundub, et poliitilise toetuse vähenemisele reageerisid võimud üsna konstruktiivselt. Nad ei üritanud konserveerida praegust süsteemi ega tugevdada survet poliitilistele oponentidele, ei võtnud kasutusele repressiivseid komponente. Vastupidi: võimud, lähtudes muidugi oma ettekujutusest poliitilisest konkurentsist, üritasid muuta poliitilist maastikku valijaskonna soovide poole. On ilmne, et mingit senise režiimi karmistamist Venemaal ei toimu. Vastupidi, on suurenenud sallivus erinevate arvamuste suhtes. Samal ajal on selge, et neist ei piisa enam elanike ootuste täitmiseks. Kuna valimisteni on jäänud vähe aega, siis tõenäoliselt jätkab võim ka pärast valimisi otsinguid, milliseid vahendeid kasutada olukorraga kohanemiseks. Valimised pole Venemaa poliitiliste arengute lõpp, vaid võib-olla hoopis uute poliitiliste arengute algus. Kui poliitilise toetuse langus (Medvedevile, Putinile ja Ühtsele Venemaale – J. P.) jätkub ka edaspidi ja hakkab delegitimeerima kogu süsteemi ehk võim esindab järjest väiksemat hulka elanikkonnast, siis on võim sunnitud otsima võimalusi poliitilise süsteemi laiendamiseks, sealhulgas lubama uusi parteisid ja poliitilisi liikumisi. Kaasa arvatud andma rohkem võimalusi ka nende spontaanseks loomiseks. Sel suvel teatavasti keeldus justiitsministeerium registreerimast ühtegi uut sõltumatute tegijate poliitilist initsiatiivi. Pole välistatud, et pärast valimisi lubavad võimud seda teha.

Venemaa autoritaarne võim võiks reageerida populaarsuse vähenemisele ju ka täiesti vastupidi: lahtitegemise asemel hakata hoopis kinni panema…

Muidugi. On palju selliseid näiteid – nagu Lukašenka režiim Valgevenes, kus ei minda oma elanikega mingitele kompromissidele, vaid vastupidi, karmistatakse repressioone. Vene võimud käituvad teistmoodi: nad üritavad laiendada esindatust poliitilises süsteemis. Mis sest, et esialgu on need katsed väheefektiivsed, kuid võimud on valmis edasi eksperimenteerima. On ilmselge, et see tee, mida mööda läks Lukašenka, ei meelita Vene võime.