Terroristi kukutamine on enam kui õigustatud
1988. aasta 21. detsembril hukkus 270 süütut inimest, kui Lockerbie küla kohal Šotimaal plahvatas reisilennukisse pandud pomm. 2001. aastal mõisteti selles süüdi vaid üks Liibüa luure-agent, kes on Liibüas „kangelasena” juba vabaduses. Kuid nüüd kinnitab Liibüa endine justiitsminister Mustafa Abdeljalil, et käsu selleks terroriaktiks andis riigipea Muammar Gaddafi isiklikult.
Liibüas 1969. aastal võimu haaranud kolonel Gaddafi oli terrorismi toetava riigijuhina varemgi kurikuulus, kuigi suutis end 2004. aastal vastutusest vabaks osta, makstes riigi naftatuludest Lockerbies hukkunute omastele valuraha. Iraagi kadunud türannile Saddam Husseinile ja Iraani liidritele pole isiklikult võimalik omistada ühtegi suuremat rahvusvahelist terroriakti, kuigi raha jõudis terroristide taskuisse ka neilt. Muammar Gaddafi seevastu mitte ainult et toetas terrorismi, vaid on riigijuht, kes lausa suunas terroriakte.
Ta on toetanud ja koolitanud 1970. ja 1980. aastatel kõige kurikuulsamaid terrorirühmitusi (vähemalt Abu Nidali ja Abu Sayyafi), talle alluvad salateenistused korraldasid ise terroriakte 1980. ja 1990. aastatel ja tema isiklikku panust rahvusvahelisse terrorismi pole maha pesnud ka heldelt laiali pillutud naftadollarid.
Gaddafi on terrorist
Gaddafi oli terrorist – nüüdne genotsiid Liibüa tänavail kinnitab vaid seda, et ta on terrorist praeguseni. Teisitimõtlejaid kodumaal on tapetud, suletud teadmata ajaks vangilaagritesse või aetud riigist välja, neile veel palgamõrvareid järele läkitades. Liibüa armee on veresaunu korraldanud ka naaberriikides.
Gaddafi pole küll samas rindes al-Qaidaga, kuid esindab samasugust inimvihkamist. Ning USA ja Euroopa liidrid, kes talle vahepeal kõik kuriteod andeks andsid, on nüüd ülimalt piinlikus olukorras. Vaid naftaturu stabiilsuse nimel müüdi maha põhimõtted, mis seni välistasid järeleandmise terroristidele.
Igasugune muu võim on parem kui riiki valitsev terrorist. Kõik need välisriigid, mis on võimaldanud Liibüa armeele relvi või sõjamoona toimetada, on kaasvastutajad praeguses Liibüa genotsiidis. Ning uskuge mind, Lähis-Idale on demokraatia tõesti parem, kui mõni järjekindlalt alamaid vägistav riigipea.
Vaesus ja hirm toodab vägivalda, heaolu kasv on aga Pärsia lahe riikides terrorismitahet järsult vähendanud. Kui kaob või-mult praegune terroristidest diktaatorite plejaad, kaasneb sellega küll ajutine ebastabiilsus, kuid kaugemas perspektiivis vajame kõik, et islamimaades paraneks elu, lakkaks immigrantide laine ja „vihaste noorte meeste” juurdevool terroristide sekka ning et naftat ei kasutataks enam poliitilise relvana, vaid normaalsete majandussidemete loomiseks.
Lähis-Ida praegune revolutsioonilaine pole enneolematu, see on teine kord pärast 1919. aastat, kui seal kandis hakkavad esile tõusma islamiliberaalid, kes nõuavad mitte šariaati, vaid läänelikku heaolu. Nüüd revolutsiooni tulemusel Egiptuse valitsusse pääsenud Wafdi ehk Delegatsiooni Partei praegust programmi lugedes võiks arvata, et Egiptusest oleks võimalik teha täiesti normaalne euroopalik riik.
Islamimaailm pole kunagi olnud ühtne, paraku tegid seal kuni al-Qaida terrorilöökideni või-dukäiku islamikonservatiivid. Ja nagu me teame Sudaani ja Afganistani näidetel, on islamikonservatism põhjustanud vaid süvenevat vaesust. Talibani aegu ei taha tõsiselt tagasi ükski afgaan. Saudi Araabia edulugu ei muuda seda olematuks.
Kui jõutakse vabade valimisteni, näeme alles esimest korda, milline on läänemeelsete liberaalide, türanniameelsete populistide ja šariaadimeelsete konservatiivide-radikaalide jõuvahekord islamimaailmas tegelikult.
Aeg töötab selgelt liberaalide kasuks, ka araablane tahab kõhtu täis saada. Kui vaid suudetaks räpastest võimutavadest lahti saada. Just neid esindav Gaddafi on võtmeks, mille murdumine aitaks teha paremaks elu nii siin- kui ka sealpool raudset eesriiet islamimaailma ja lääne vahel.
