Merkeli avaldus põhjustas teisipäeval paraja tormi. Ausalt öeldes on keeruline mõista, mida Eesti NATO tippkohtumiselt soovib, et Ida-Euroopa nn kindlustunde pakett suureneks. Merkel ütleb, et alalisi baase ei tule. Meie poliitikud ütlevad, et see on semantiline küsimus. Mida me siis tahame?

See ongi semantiline küsimus. Esiteks tasub vaadata, mida Merkel ütles. Ta viitas märkimisväärsetele lahingüksustele. See on viide Teise maailmasõja järgsetele suurtele staatilistele vägedele Saksamaal. Selliseid paigaseisvaid suuri vägesid pole me kunagi Eestisse tahtnud. Me oleme tahtnud, et NATO kohalolu siin regioonis suureneks ja sellega ka NATO reageerimiskiirus. Tänapäeva sõjapidamises loeb kiirus. Meenutage kasvõi, et alles 2012. aastal koosnes siinne NATO kohalolek neljast Leedus Šiauliais asuvast hävitajast. Täna on NATO kohaolek palju märkimisväärsem: meil on õhuturve Ämaris ja Šiauliais, USA roteerivad üksused Balti riikides ja Poolas, suurenenud on NATO mereväeüksuste kohalolu Läänemerel, tehakse regulaarseid õppuseid. Seega kohalolek on palju suurem ja just Ukraina kriisi tõttu.