Vene ajaloolane: MRP käis endiste Venemaa alade kohta
„Väita, et MRP oli midagi, mida pole maailmas varem tehtud, on täiesti vale. See on kellegi jaoks valus, aga nii see on. Jutt käis ikkagi Venemaa endisest territooriumist, mida enne revolutsiooni ei seadnud kahtluse alla mitte keegi,” ütles ta intervjuus Eesti Päevalehele.
Kas midagi sellist nagu ajalooline tõde või objektiivne ajalugu on üldse olemas?
Inimesed jäävad ajaloo tõlgendamise üle alati vaidlema, aga faktid ja dokumendid on ümberlükkamatud. Lev Tolstoi sündis 1828. aastal ja see on fakt, aga vaielda saame selle üle, kas ta oli kellegi meelest väljapaistev kirjanik või ei olnud. On väga tähtis, et ajaloolased tugineksid oma töödes dokumentidele, mitte ajakirjandusmaterjalile. Ajakirjanduslikud allikad ajaloolaste töödes ei ole teadus. Ajalehed avaldavad arvamusi faktidest, aga mitte fakte. Ajaloolase jaoks on kõige tähtsam omada dokumente, ja mitte lihtsalt dokumente, vaid ka näiteks salajasi juhtnööre läbirääkimisteks, mis näitavad meile poolte motivatsiooni, miks kellelgi on selline positsioon. Ajalukku jääb alati meile lõpuni avamata lehekülgi ja alati leidub noori ajaloolasi, kes avastavad neid uusi lehekülgi, avastavad uusi dokumente, mis täiendavad suurt pilti. Faktid ja dokumendid on need, mille põhjal me saame midagi väita.
Mis on tähtsam, kas ajalooline tõde või riiklikud huvid?
Ma ei vastandaks neid niimoodi, sest riiklikud huvid kujunevad ajaloolise järjepidevuse kaudu, järjepidevate huvide kaudu. On veel muidugi konjunktuursed huvid, aga need pole nii olulised. Mis on üldse riiklikud huvid? Luua parimad välistegurid oma riigi kestmiseks maailma ajaloos. Igal riigil on seejuures oma patud, eksiarvamused, langused – nagu inimestelgi, pole inimest ilma patuta.
Kas te näete Venemaa ajaloos sündmust või perioodi, mille ajalooline tõde ei vasta praegustele Venemaa huvidele?
Ei, ma ei tea... Teate, ohtlik ei saa kunagi olla tõde, vaid vale ja pooltõde. Pooltõde võib olla isegi ohtlikum valest, see on ühekülgne vaade, ühekülgne faktide korjamine. Kogu oma täielikkuses on tõde väga hea õppetund, mis võib anda tugeva impulssi edasiseks, kui ei keskenduta muidugi ainult mõnele konkreetsele osale ajaloost, mis võib segada suurt pilti. Seetõttu ei hirmuta arhiivide avalikustamine mind üldsegi, vastupidi. Kuigi ma pean ütlema, et alates 1985. aastast on näiteks revolutsiooni represseerivast poolest kirjutatud juba tonne raamatuid, millest osa pole pehmelt öeldes eriti hästi dokumenteeritud. Seetõttu kasvas ka repressioonide ohvrite arv ühelt miljonilt 15 miljoni inimeseni ja mõni kirjutas isegi 100 miljonist, mida oli rohkem kui kogu tollase NSV Liidu meessoost elanikkond. See on väga halb, kui tõde, isegi kui ta on ebamugav, avaldatakse segamini mingi täieliku jamaga, sest siis inimesed hakkavad ka fakte võtma juba jama pähe.
Kuna te hakkasite arvudest rääkima, siis väike kõrvalepõige: mulle on hakanud silma, et Venemaal on üsna suur lahknevus NSV Liidu Teises maailmasõja kaotuste puhul. Ma olen lugenud arve alates 15 miljonist kuni ligi 40 miljonini. Kumb arv on tõele lähemal?
Enamik tõsiselt võetavaid ajaloolasi on jäänud seisukohale, et seda oli veidi üle 20 miljoni inimese, kaasa arvatud tsiviilelanikud. Väga palju hukkus just tsiviilelanikke, mis oligi Hitleri eesmärk, et vähendada vastase elanikkonda. Sama lugu on ka NSV Liidu 1930. aastate repressioonide ohvritega. 15 miljonit hukkunut ei saanud kuidagi olla, sest siis poleks näiteks armeele enam kutsealuseid. Kusjuures see ei muuda meie moraalset hinnangut repressioonidele.
Kui palju siis oli teie meelest repressioonides hukkunuid?
1,5 miljonit. Need arvud on teada juba pärast Stalini surma Hruštšovile 20. parteikongressiks tehtud salajasest ettekandest. Sealt tuli välja, et jämedalt võttes üks miljon lasti maha ja pool miljonit suri raskete tingimuste tõttu laagrites. Mida rohkem dokumente me avalikustame, seda vähem väljamõeldisi levib. Seda vähem kaitstakse seda, mida ei saa kaitsta. On ju üldteada, et kui võrdleme hukkunute arvu suhtarvu elanikkonda, siis Suurt Prantsuse revolutsiooni ei ületa miski.
See oli üle kahesaja aasta tagasi. Kui me saaksime ka näiteks Teisest maailmasõjast rääkida praegu sellise ajaperspektiivi tagant, siis...
Te märgite väga õigesti, et ajaloost raevu ja kireta aru saamiseks ning sellest ilma poolt võtmata arutlemiseks on kahtlemata vaja aega. Nii nagu ma praegu räägime ilma mingi kireta, et vaat see asi oli Ivan Julma või Peeter I ajal õudne, aga vaat need olid saavutused. 20. sajandi puhul tuleks ka suuta panoraamselt vaadata seda, mis juhtus, ning tõdeda, et me ise oleme kõik selle korda saatnud. Kõik see hea ja halb – kõik on MEIE tehtud.
Mina mäletan, mida minu isa on rääkinud 1940. aastate sündmustest, ja teie mäletate oma isa juttu. Mina usun ju nagunii oma isa rohkem kui teie isa ja jään alati uskuma asju nii, nagu minu isa mulle rääkis, nagu teie jääte uskuma seda, mida teie isa rääkis.
Jah, nii see on. (Mõtlikult.)
Tahtsin teilt rohkem küsida siiski president Medvedevi loodud ajalookomisjoni töö kohta. Pärast selle loomist on komisjoni liikmed korduvalt öelnud, et väga palju olulist on veel Venemaa arhiivides peidus, paljusid dokumente pole avalikustatud. Kui palju huvitavat siis peidus on? Ja mille kohta?
Komisjoni põhieesmärk, nagu mina aru saan, on stimuleerida tõsiseid ajaloouuringuid arhiividokumentide põhjal. Komisjon peab tegema nende teemade inventuuri, mis kutsuvad praegu esile kõige ebatervemaid vaidlusi ja mis on kujunenud juba müütilisteks legendideks. Ajaloolastele tuleb pakkuda võimalust kirjutada nendel teemadel tõsiseid uurimusi ja neid töid peab hakkama populariseerima. Need peavad jõudma õpikutesse ja õppejõudude loengutekstidesse. Ma toon ühe näite Pariisist, kus osalesin Prantsuse teaduste akadeemia konverentsil Esimese maailmasõja teemadel. Kuulsin seal professoritelt, et on sündmusi, millest rääkimine on Prantsusmaal siiani tabu. Palun kirjutage neist raamatuid, kui tahate, aga avalikkuse ees ärge neile tähelepanu juhtige. Eriti puudutab see prantslaste kollaboratsiooni Teise maailmasõja ajal. Igas riigis on selliseid ajaloolehekülgi, mida hea meelega ei tahaks meenutada.
Ma küsin siis teistmoodi: mida teie kui ajaloolane ootate arhiivide avalikustamisest? Milliste sündmuste kohta maksab oodata Venemaa seni suletud arhiividest põnevaid dokumente, mis võivad teatud sündmustele uut valgust heita?
Eelkõige Teise maailmasõja eelsete aastate kohta, seda enam, et peagi tuleb Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) sõlmimise 70. aastapäev. (Natalja Narotšnitskaja valmistab ise selleks puhuks ette ulatuslikku dokumentide kogumikku ja ta väitis, et on saanud enda käsutusse palju materjali, mida pole seni avaldatud – J. P.) Eelmisel sügisel möödus 70 aastat Müncheni kokkuleppest, millest läänes mindi peaaegu täielikus vaikuses mööda, nagu poleks 1938. aastal midagi olulist juhtunud! Kuigi see oli oluline pööre, mis avas Hitlerile tee itta. Just sellest perioodist – 1938. ja 1939. aastast – on meie arhiividest väga palju materjali, mis on siiani salastatud. NSV Liidu juhtkonna laual lebasid juba luure hangitud dokumendid lääneriikide tegelikust suhtumisest ja tulevikukavatsustest (pärast Müncheni kokkulepet – J. P.). Olen nende dokumentidega osalt tuttav ja neistki on juba selge, et meie riik hakkas jääma isolatsiooni ja oli vaja midagi ette võtta. (Viide MRP-le – J. P.) Roosevelt ütles oma inimestele, et kui tuleb Saksamaa ja NSV Liidu vaheline sõda, siis USA ei sekku, kui kumbki neist ei hakka sel määral võitma, et võib saada Euraasia peremeheks. Dokumendid lord Simoni (Briti valitsuse eriesindaja kõnelustel Hitleriga – J. P.) salajastest läbirääkimistest Hitleriga näitavad, kui küünilised olid inglased: Belgiat ärge puudutage, sest ta on meile liiga lähedal, aga Austria sööge ära, kui tahate! Või Poola, keda praegu esitatakse sellise süütu ohvrina – nende kohta on meil selliseid dokumente, et... Isegi juba 1937. aastast, mis näitavad, kui Hitleri-meelsel positsioonil oli tollane valitsus, kes tegi Saksamaale ettepaneku jagada Ukraina, nii et Poola ulatanuks merest mereni.
On massiliselt selliseid huvitavaid dokumente, mis siis, kui need avaldatakse ja nende põhjal kirjutatakse uurimusi, panevad väga paljud Teise maailmasõja eelsed sündmused omale kohale. Need näitavad paljude sündmuste loogilisust, ettemääratust. Kusjuures oma osa saavad kõik: nii meie ja teised kui ka kolmandad. Ka Eesti, Läti ja Leedu, kes polnud meie teada tollal mingid demokraatlikud riigid ja keeldusid osalemast mis tahes Hitleri-vastases koostöös – olid kategooriliselt selle vastu.
Kas see komisjon on loodud kellegi-millegi vastu või selleks, et Venemaa enda ajaloolased, laiemalt Venemaa elanikud saaksid paremad võimalused oma maa ajalugu tundma õppida?
Selline ajalookomisjon pole maailmas midagi uut. Pealegi, miks karta komisjoni, millel ei ole mingit seadusandlikku jõudu? See koosneb ametnikest ja vabadest inimestest. Ega seal ilmaasjata pole ajaloolaste nimede taga sulgudes märkus: nõusoleku korral. Mulle helistati ja küsiti, kas ma olen nõus. Ütlesin, et olen küll, sest ilma teie komisjonitagi tegelen ma selle teemaga juba kümme aastat. Meie komisjon ei saa kedagi millekski käskida, me saame avaldada ainult soovitused ja lihtsustada ligipääsu arhiividele. Me saame aidata riiklikel läbirääkimistel argumentide otsimisega ja soovitamisega.
Need sündmused, millest te äsja rääkisite, toimusid 70 aastat tagasi. Miks neid puudutavad Venemaa arhviividokumendid on ikka veel salastatud?
Iseenesest on väga palju dokumente faktiliselt avalikustatud, neilt on võetud tempel „salajane”, kuid need pole läbinud arheograafilist töötlust. Raske on leida arhiivides inimesi, keda sundida lisaks oma põhitööle tegelema veel sellega. Pärast salastatuse mahavõtmist tuleb dokumente veel kirjeldada, viia üle teise fondi jne.
Nii et teie meelest on peamine põhjus bürokraatias?
Absoluutselt. Selle laiskuse, ebaoperatiivsuse, veniva bürokraatia eest me tasumegi sellega, et ilmub hulgaliselt ebaobjektiivseid käsitlusi. Muidugi on eriteenistuste arhiivides veel see probleem, et neil on oma spetsiifika. Dokumenti avaldades peab mõtlema sellele, kas see, kui saadakse aru, kuidas info on saadud, võib endiselt veel probleemi tekitada.
Toon ühe näite, mille leidsin Vene ajakirjandusest. Hiljuti ütles Vene riigiarhiivi (Rosarhiva) juht Vladimir Kozlov avalikult, et Vene arhiivides on ümberlükkamatuid dokumente selle kohta, miks ei saa Ukraina 1932.–1933. aasta näljahäda pidada genotsiidiks, kuid avaldada neid ei saavat, sest dokumendid olevat salastatud. See kõlab mulle üsna imelikult, sest ilmselt on nende dokumentide salastamisest möödas juba 76 aastat...
Väga hea küsimus tõepoolest: miks need dokumendid on siiani salastatud? Katsun teile vastata. Nõukogude aja ideoloogia õpetas meile, et rahvustevahelisi vastuolusid saavad olla vaid kapitalismis. Kas me teadsime, et poolakad ei armasta tegelikult venelasi ja see on nii olnud juba tuhat aastat? Ei teadnud! Miks näiteks oli vaja sedasama MRP-d koos kõigi oma lisaprotokollidega varjata (Nõukogude ajal – J. P), selle asemel, et avalikustada see koos ajaloolise seletusega? Olen teiega nõus, et oli väga halb, et seda ei tehtud. Samamoodi oli 1930-ndate näljahäda NSV Liidus meie ühine häda ja tragöödia...
Ma ei taha vaielda näljahäda üle ega kas see oli Ukrainas genotsiid või mitte. Tahtsin selle näite varal küsida: miks ometi pole Venemaa avanud oma arhiive Ukraina näljahäda kohta, kuigi vaidlus selle üle käib kahe riigi vahel juba vähemalt viis aastat?
Ei jätku laiahaardelist mõtlemist, et aru saada, kui oluline on ajalugu.
Kui Medvedevi loodud ajalookomisjon hakkab nüüd tõsiselt tegelema arhiivide avamisega, siis kas neisse arhiividesse lastakse ka välismaa ajaloolasi, kes kõnealuste teemadega tegelevad?
Jah, ma usun küll. Välispoliitika arhiivi osakondades, kuhu varem välismaalasi ei lastud, olen juba paljusid näinud. Kõikides riikides jääb välispoliitika arhiividesse alati dokumente, mida ei avalikustata. Näiteks Briti välisministeerium pole siiani, vaatamata paljudele taotlustele, avaldanud dokumente Gribojedovi hukkumise kohta Teheranis. (Jutt käib Tsaari-Venemaa diplomaadi Aleksandr Gribojedovi hukkumisest 1829. aastal Iraanis. Sama mees kirjutas tuntud näidendi Venemaast „Häda mõistuse pärast” – J. P.) Sellest on möödas juba 150 aastat!
Miks on komisjonis nii vähe ajaloolasi? Või tehakse komisjoni juurde ajaloolaste töögrupid?
Muidugi peavad tulema töörühmad. Ruttu määrati lihtsalt komisjoni kahe instituudi juhid ja mind, ilmselt minu raamatute pärast. Põhiline on ju see, et komisjonil pole eriti palju muid õigusi peale soovituste andmise. Aga selle ümber puhkes säärane hüsteeria, nagu oleks moodustatud riiklik organ, mis hakkab mingeid olulisi otsuseid vastu võtma.
Kas võib juhtuda, et tekib justkui kaks tõde – komisjoni tõde ning teiste ajaloolaste tõde, isegi Venemaal?
Komisjon ei hakka välja töötama mingeid sündmuste tõlgendusi. Meie eesmärk on avada võimalikult palju arhiive ja stimuleerida ajaloolasi neid uurima. Meie saame ainult markeerida teemad, mida meie arust on tabanud võltsimiskatse.
Teiega koos Medvedevi ajalookomisjoni kuuluv tuntud riigiduumaliige Konstantin Zatulin ütles komisjoni eesmärkide kohta: „Näiteks on hädavajalik lõplikult lahendada Eesti, Läti ja Leedu rahvusliku eliidi küsimus.” Mida Zatulin võis teie arvates silmas pidada?
Tõesti ei oska öelda, seda tuleb temalt küsida. Võin ainult oletada, et äkki ta pidas silmas seda, et paljud eliidist on sakslastega koostööd teinute järeltulijad. Mina neid mingiteks kriminaalideks ei pea, sest me ei saa ometi vastutada oma isade või vanaisade tegude eest. Aga näiteks ma tean, et Vaclav Haveli (eelmine Tšehhi president – J. P.) perekonnavalduse sai tema isa Tšehhimaa Gauleiter’ilt (Saksa natsipartei kohaliku osakonna juht – J. P.). Nõukogude ajal värises Havel 30 aastat kartuses, et see tuleb välja. Raamat, mis sellest juba demokraatlikus Tšehhis kirjutati, müügile ei jõudnudki, sest millegipärast põles ladu, kus raamatuid hoiti, päev enne poodidesse laialivedamist maha. Seda rääkisid mulle Tšehhi enda ajakirjanikud.
Kas ajalookomisjon hakkab andma ka avalikke hinnanguid mingite oluliste sündmuste, näiteks läheneva MRP 70. aastapäeva kohta? Kas komisjon peaks võtma näiteks seisukoha Baltimaade okupeeritmise kohta 1940. aastal?
Kõigepealt – ei Churhill, Roosevelt, ega ükski demokraatlik riik ei näinud selles lepingus (MRP – J. P.) sõlmimise ajal midagi halba. Isegi tänapäeval nimetatakse mõningates dokumentides seda (Baltimaade liitmist NSV Liiduga – J. P.) inkorporeerimiseks, mitte okupeerimiseks. Okupeerimine tähendab okupatsioonirežiimi. Okupatsioonirežiim tähendab okupeerijate ja okupeeritavate ebavõrdsust. Ei saa kuidagi öelda, et 50 aastat valitses Baltimaades okupatsioonirežiim, sest eestlased ja lätlased lahkusid NSV Liidust kirjanike, režissööride, teadlaste ja professoritena ning olid igal pool proportsionaalselt esindatud. Mingit okupatsioonirežiimi raudselt polnud. Oma raamatus olen ma selle sõnastanud nii, et Stalini künism – kes otsustas situatsiooni ära kasutada selleks, et viia sõda oma riigi piiridest kaugemale ja taastada Venemaa revolutsioonieelsed piirid, mida keegi tollal ei vaidlustanud, ning sulges silmad Hitleri soovile alla neelata Poola –, ei jää millegipoolest alla lord Simoni künismile, kes samal ajal ütles Hitlerile: Belgiat ärge puutuge, aga Austriat sööge nii palju kui tahate. Versailles’ rahulepinguga jagati samamoodi Austria-Ungari, ja kas keegi protestis selle vastu? Või siis Daytoni leping (rahuleping, mis 1995. aastal lõpetas sõja endises Jugoslaavias – J. P.)? Kas see pole siis sama, kui suured riigid jagasid jõuvahekorra ja piirid ümber nii, nagu nemad seda soovisid. Niisiis, öelda, et MRP oli midagi, mida pole maailmas varem ega hiljem tehtud, on täiesti vale. See on kellegi jaoks valus, aga nii see on. Jutt käis ikkagi Venemaa endisest territooriumist, mida enne revolutsiooni ei seadnud kahtluse alla mitte keegi.
Pakun, et lätlasi või eestlasi on siiski väga raske veenda selles, et teie meelest Baltimaade vabastamine Nõukogude vägede poolt tõi õnne meie õuele, või siis veenda poolakaid selles, et 17. septembril 1939. aastal sisenes Punaarmee Poola mitte Hitleri liitlase, vaid vabastajana.
Baltimaade noortel on muidugi raske midagi muud arvata pärast seda, mida kõike on sellest ajajärgust nende kodumaal kirjutatud ja avaldatud. Rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud tegemist okupatsioonivägedega, kuna selle taga olid riikidevahelised kokkulepped. Te muidugi ütlete, et ülemnõukogud polnud demokraatlikult valitud, aga kas Ulmanis (Läti tollane president – J. P.) oli demokraatlikult valitud? Või võtame bolševik Joffe, kes 1922. aastal (ilmselt pidas ta silmas siiski 1920. aastal Tartu rahulepingut – J. P.) kirjutas alla rahulepingule, kus olid samuti salaprotokollid. Eestlased aitasid bolševikel võidelda Judenitši armee vastu, mädandasid 1500 Vene valget oma vanglates. See tuli punastele kasuks, vahetati n-ö teeneid.
Venemaal on eriti viimasel ajal populaarne väita, et tänu NSV Liidule elavad Baltimaad praegu paremini kui siis, kui nad poleks 50 aastat NSV Liidus olnud. Mida te sellest arvate, eriti kui arvestada paralleeli Soomega, kus inimesed elasid 1939. aastal laias laastus sama hästi kui Eestis, aga 1991. aastaks jõudsid oma elatustasemelt vähemalt kümme, kui mitte rohkem aastaid ette?
Et mitte olla paljasõnaline, selleks oleks vaja vaadata andmeid, mida kujutas endast Eesti majandus 1917. aastal. See oli puhtalt agraarmaa.
Ma räägin 1939.–1940. aasta, mitte 1917. aasta võrdlusest.
Ega seal 1939. aastal ka midagi väga erinevat polnud. Ühesõnaga: ma pole nõus selle Soome-võrdlusega. Sotsialismi majandusmudelis on muidugi arengul pidurid, aga esimesel etapil, muutmaks riiki agraarsest tööstuslikuks, annab see väga tugeva tõuke. Ma ei usu, et Eestis ja Lätis oleks ilma Nõukogude Liiduta nii palju inimesi kõrgema haridusega, oleks nii palju viiuldajaid, kirjanikke ja filmitegijaid. Leedu filmitegijad on maailmatasemel, aga mis on Soomes? Mitte midagi! Peale Sibeliuse 19. sajandist pole neil midagi.
Kui meenutada inimeste reaalset elatustaset 1990. aastal, siis mulle meenub midagi muud. Mitte soomlased ei käinud Eestis tasuta kilekotte toomas...
Muidugi! (Irooniliselt.) Soome oli lihtsalt niivõrd NSV Liiduga seotud, et selle arvelt nad elasid. Nad ei pidanud isegi armeele ega sõjatehnikale raha kulutama, mis on väga suured kulukohad. Lugege kas või kokku, kui palju terve NSV Liidu aja jooksul kulutati rahvuslikku kogutoodangut sõjapidamisele – see on kohutavalt suur hulk. Lõpuks muidugi sai Nõukogude Liidu majandus iseenda piduriks.
Mis puudutab võimalust, et sakslased oleksid sõja võitnud, siis on teada üks dokument, mille teadlased on juba läbi analüüsinud, see kajastab Hitleri plaane Ida-Euroopa rahvaste suhtes. Eestlastele oli seal, ütleme nii, ette nähtud mitte just kõige parem saatus. Eestlastest pidid saama head järelevaatajad. Poolakatest pidi saama karjused, sakslaste toateenijad ja avalike majade töötajad. See on tõsine dokument, allkirjadega. See dokument ei näinud ühelegi Ida-Euroopa rahvale, kaasa arvatud Baltimaade rahvastele, ette võimalust jätkata täisväärtusliku rahvusena. Nii et kuigi te kannatasite Nõukogude Liidus, nagu kõik rahvused, lahkusite te siiski täis oma inseneride mõistust, oma kinematograafia ja orkestritega, teadusega. Ühesõnaga rahvustena, kel olid kõik võimalused jätkata normaalset elu omaette rahvustena. Hitlerlik Saksamaa poleks Eestile kunagi sellist asja lubanud, see on täiesti kindel.
Mis te arvate, kas igal rahval on õigus oma ajalooversioonile?
Loomulikult on õigus suhtuda sündmustesse omamoodi, kuid pole õigust esitada väärtõlgendusi dokumentide kohta, kasutada võltsitud dokumente ja eitada fakte. Selliseks asjaks pole kellelgi õigust.
Kas teie arvates teevad seda praegu Venemaa naabrid?
Jah, teevad täielikult. Näiteks Eesti puhul huvitab mind väga, kas tõesti see tark talupojarahvas ei leidnud oma rahva iseseisvuse ja tuleviku kindlustamiseks talitsetumat ajalookontseptsiooni kui äärmiselt kaheldav lühike periood Hitleriga koostööd tehes. See on ju teie rahvusliku idee jaoks tupik! Kartusele ja negativismile ei saa oma tulevikku rajada. Ma ootan, kuni see lastehaigus suhetes meie riigiga üle läheb, sest inimestevahelised suhted on ju normaalsed.
........................
Kingin Natalja Narotšnitskajale intervjuu lõpetuseks Lennart Meri ajalookomisjoni venekeelsed raportid 1940.–1944. aasta sündmustest Eestis. Narotšnitskaja räägib selle peale, kuidas ta käis veidi enne Lennart Meri surma tal Viimsis koos ühe delegatsiooniga külas.
„Ta meenutas mulle väga mu isa, sellise revolutsioonieelse kasvatusega inimene. Meil oli temaga irooniliste vihjetega jutuajamine, sest tema teadis suurepäraselt minu seisukohti ja mina sain aru, et ta saab rohkem aru, kui väljendab. Ütlesin, et kui poleks olnud bolševikke, siis poleks iseseisvat Eestit, Lätit ega Leedut, et te peaksite bolševikele mälestusmärgi panema. Ja tema vastas mulle: „Aga hinges me polegi seda kunagi maha võtnud,”” lõpetas Narotšnitskaja.
