Elo Järv oli sõltumatu, iseteadlik, ainuüksi kunstnik. Foto: erakogu

Nahakunstnik ja luuletaja Maarja Undusk puutus Elo Järvega esimest korda kokku üle 30 aasta eest. „Esmamulje temast oli tagasihoidlik ja sõbralik, punabeežisoojades toonides. Ta oli välimuselt teistest eristuv oma pisut boheemlaslikus stiilis,” meenutab ta. „Elo muutus elu jooksul vähe. Ta ei kippunud esile, ei võtnud sõna, ei protestinud ega ka kiitnud takka. Ta oli algusest peale teistmoodi, täiesti omaette ega otsinud kellegi heakskiitu või ühisosa teiste nahakunstnikest kolleegidega. Aga ta naeratas alati vastu ja ses lahkes naeratuses oli justkui tilgake enesekaitset, et teda ei püütaks hõivata mingitesse võib-olla juhitamatutesse protsessidesse. Tema kõne oli vaikne, aga selge, sorav ja loogiline. Ta mõtles intensiivselt ja ta vaimuelu oli rikas, aga ta ei lasknud sinna eriti kedagi ligi.”

Avalehele
0 Kommentaari