Aivar Leštšinski tuletas kõigile meelde, et päeva tuleb nautida. Foto: Eesti kooriühing

Anneli Veskimäe töötas Aivariga koos Avita kirjastuses kümme aastat. „Enne kui koorid ja muud tegemised ta meilt viisid, jõudis ta olla nii vene osakonna juht kui ka peatoimetaja,” alustab ta. „Esimesena tuleb ikka meelde tema päikesepoisi olek ja piiritu optimism. Varajase ärkajana oli ta toimetuses hommikuti alati esimene, lehvis ringi ja tuletas kõigile meelde, et päeva tuleb nautida. Asjad tuli ikka ära teha „sirts ja särts” ning ükski aegunud paber ei võinud tema lauale väga kauaks jääda, sest ta armastas enda ümber korda ja puhtust. Nii mõnigi kord tuli tema prügikastist tähtsat dokumenti otsida.”

Veskimäe sõnul võis Aivari juurde nii mure kui ka rõõmuga alati minna. „Asjatundlikku nõu sai sealt tavaliselt ka siis, kui tal endal selle teemaga kõige vähematki pistmist polnud. Samas oli ta väga otsekohene, aga ka seda suutis ta väljendada omal humoorikal moel. Suu peale polnud ta kukkunud, teda kuulates ei saanud kunagi tõsiseks jääda,” meenutab ta. „Siinkohal tuleb meelde, et tehnikakauge inimesena – ja seda ta ise mitte kuidagi ei varjanud – õppis ta autot juhtima küllalt hilises eas, aga isegi õppesõitudest suutis ta rääkida sellise loo, et kuulajad olid naerust kõveras.”

« Avalehele 0 Kommentaari