30 AASTAT PRESIDENDIVALIMISTEST | Lennart Meri kui piiride kompaja
(39)Lennart Meri ei tahtnud istuda Kadrioru lossis samal tuhmil moel nagu Kadrioru kunstimuuseumis istusid Hoffmanni maalidel tuimade nägudega talumehed.
1994. aasta 12. oktoobril oli Toompea lossis külas luuletaja Hando Runnel. Need olid päevad, kui Mart Laari valitsus oli kukkunud ja otsiti uut peaministrit. Mart Laari ja ka Lennart Meri eelistus oli Siim Kallas.
Olen oma paberite vahele pannud Runneli luulevormis arvamuse, mille ta tol päeval Toompeal omavahel olles sõnastas.
Kui meri saaks kindla kalda,
siis elu võiks muutuda heaks.
Kui ainult see kindel kallas
mere loksele vastu peaks.
Siim Kallas ei saanud peaministriks, aga praegu tahan tähelepanu juhtida hoopis Runneli salmis olevale väikesele nükkele või hoiatusele, mis sisaldub salmi kahes viimases stroofis: Meri loksus toona kõvasti.
Lennart Meri oli esimene president pärast taasiseseisvumist. Ja põhiseaduse värskuse, noore riigi rabeduse ja Meri enda iseloomu tõttu püüdis ta korduvalt katsetada selle põhiseaduse piire küsimustes, mis puudutasid presidendi rolli ja võimupädevust. Neid katsetusi oli edukaid ja vähemedukaid, häid ja mitte nii häid. Igatahes oli kohe algusest peale selge, et Lennart ei tahtnud istuda Kadrioru lossis samal tuhmil moel nagu Kadrioru kunstimuuseumis istusid Hoffmanni maalidel tuimade nägudega talumehed.
Meri ja kaitsevägi
President on Eestis riigikaitse kõrgeim juht. Riigikaitse peatükk 1992. aasta põhiseaduses oli paraku probleemne. Kui paljud põhiseaduse autorid on tunnistanud, et neil oli põhiseaduse assamblees töötades silme ees Arnold Rüütli kui võimaliku presidendi nägu, siis riigikaitse puhul oli konstitutsiooni kirjutajate hirm Edgar Savisaare tegevus. Ta oli äsja moodustanud mitu talle isiklikult lojaalset jõuformeeringut kodukaitsest eriteenistuseni. Seega oli olemas soov kaitsevägi valitsuse päevapoliitilise mõju alt välja tuua.
Meil ei tekkinud kaitseväes politiseeritud ohvitsere, nagu olid politseis.
Mingis mõttes see ka õnnestus. Meil ei tekkinud kaitseväes politiseeritud ohvitsere, nagu olid politseis. Aga teistpidi vaadates andis põhiseaduse see osa rohkem tegevust ihkavale Lennartile palju võimalusi. Ta eesmärk oli allutada kaitsevägi mitte täitevvõimule, vaid presidendile. Kokkuvõttes tekitas see paraku aga suuri pingeid ja segadusi kaitseväe juhtimis- ja alluvussuhetes. See teema sai lahenduse alles 2011. aastal, kui võeti vastu president Ilvese eestvõttel tehtud põhiseadusemuudatused.
Meri ja välispoliitika
Välispoliitika vallas oli Lennarti mõjukus kindlasti tohutult suur ka siis, kui ta polnud enam välisminister, vaid president, sest „Vabariigi president esindab Eesti vabariiki rahvusvahelises suhtlemises“. Muidugi ei piirdunud Lennart ainult esindamisega, vaid ta tahtis olla ka määraja ja otsustaja. Suurima Lennarti välispoliitilise soolona on ajalukku läinud muidugi nn juulilepete sõlmimine Moskvas 1994. aastal. Infosulgu jäetud valitsuse jaoks oli selle käigu n-ö garant Jüri Luik, kes juhtis Venemaaga läbirääkimiste protsesse ja oli Lennartiga Moskvas kaasas. Kuigi opositsioonil õnnestus lepete ümber kõvasti lärmi lüüa ja ajakirjandus kuumaks kütta, oli see Lennarti soolo tagantjärele hinnates ainuõige.
Eesti kehtestas endale üksnes 12-miilise territoriaalmere laiuse, siin oli mängus Soome poliitiline lobi.
Natuke keerulisem on hinnata tema rolli selles, et Eesti kehtestas endale üksnes 12-miilise territoriaalmere laiuse. Siin oli mängus Soome poliitiline lobi, mida püüti Lennarti kaudu Eestisse importida.
Lennartil oli olemas ka oma nimekiri võimalikest Eesti riigi esindajatest, eriti kultuurikorüfeedest, keda ta tahtis diplomaatideks teha. Paraku oli välisministeerium üsna kade initsiatiivi enda käest ära andma, nii et Meri mõju ei avaldunud siin mitte niivõrd administratiivselt, kuivõrd tema autoriteedi kaudu.
Mõne saadiku lähetamiskirja, millega läks välis- või peaminister Kadriorgu, tõmbas Meri esimese hooga puruks. Ühe konkreetse suursaadiku kohta küsis ta retooriliselt: „Jumal küll, mida on …maa meile halba teinud, et me selle inimese sinna saadikuks saadame?“
Ministrite vahetamata jätmine
Suurima ja märkimisväärseima katse põhiseaduse piire enda kasuks tõlgendada tegi Lennart Meri 1994. aasta alguses, kui jättis rahuldamata peaministri taotluse vabastada mõni minister ja nimetada nende asemele uued.
1993. aastal kutsus Mart Laar majandusministriks noore ettevõtja Toomas Sildmäe. Sildmäe teed valitsusse seostati mõjuka pankurite ja majandustegelaste rühmitusega, aga tegelikult oli idee autor riigiettevõtte Estonian Air peadirektor Anti Oidsalu. Sildmäe valitsusse toomisel oli mitu eesmärki. Esiteks jõulisem erastamine (Sildmäe Kauppalehtile: „Kui jätkame tehaste väärtuse välja arvutamist kaks aastat, siis võib-olla ei jäägi enam midagi järele“). Teiseks kohaliku tööstuse elushoidmine (Sildmäe Postimehele: „Eesti riikliku tööstuse olukord on äärmiselt kurb – kolmandik ettevõtteid on pankrotis, kolmandik selle äärel ja kolmandik on suutnud ennast vee peal hoida.“). Kolmandaks ka rahvusliku majanduseliidi ühiskonnaellu kaasamine.
Sildmäe Kauppalehtile: „Kui jätkame tehaste väärtuse välja arvutamist kaks aastat, siis võib-olla ei jäägi enam midagi järele“
Oluline oli seegi, et Laar ja Sildmäe leppisid kokku, et viimati nimetatu ei lähe ministrina juhtima erastamisagentuuri nõukogu, vältimaks spekulatsioone nagu võiks ärimehel olla erastamishimu.
Mitmele põhiliselt humanitaarist isamaalasele oli Sildmäe algusest peale veidi võõras. Õli valas tulle Sildmäe otsus võtta oma nõunikuks Andres Bergmann, kes oli just eemaldatud erastamisettevõtte juhtimisest. Kui mõni isamaalane alustas püha (st isiklikest huvidest tulenevat) sõda Liviko pärast ja Sildmäe keeldus valladamast Liviko juhti ning nimetamast selle asemele ühele juhtivale isamaalasele sobivat inimest, oli liisk ka tema jaoks langenud. Sildmäest tuli lahti saada. Punuti intriig, kus oma roll oli täita ka mõnel opositsioonipoliitikul.
Meri ja Sildmäe olid varem tuttavad väga kaudselt. Enne kui Meri ta ministriks kinnitas, vestles ta Sildmäega pikalt oma Nurme tänava residentsis. Eelkõige huvitas Lennartit toona energeetikajulgeolek ja Eesti võimalik koostöö selles vallas Rootsiga (mitte Soomega).
1994. aasta alguses oli siis seis selline, et Laar tõi Merile paberi, kus paluti Sildmäe ametist vabastada.
Lennart lasi ühel kolleegil Sildmäele helistada, et too tuleks lossi, pargiks auto kaugemale ja siseneks vaikselt parempoolsest küljeuksest. Nad rääkisid pikalt pooleliolevatest asjadest ja Lennartis süvenes arvamus, et Sildmäed ei tohi vabastada ja isamaalased peavad poliitilistes asjades omavahel kokku leppima.
Poole tunni pärast saabusid Kadriorgu valitsuse esindajad, kes tulid Merile tutvustama uut ministrit Toivo Jürgensoni. Meri kohtus nendega, küsis Jürgensonilt paar küsimust ja lahkus tagasi oma isiklikesse ruumidesse, et jätkata vestlust Sildmäega ja kinnitada, et teda ei vabastata ametist.
Lennarti esimene motiiv oli seejuures kindlasti säilitada Eestile hea majandusminister.
Lennarti esimene motiiv oli seejuures kindlasti säilitada Eestile hea majandusminister. Teiseks oli talle tol korral ka mokka mööda näidata koht kätte Mart Laarile.
Meri tuli isiklikult riigikogu istungile, pidas pika kõne, mille mõte oli: majanduslikku arengut ja sõltumatust silmas pidades ei tohi rapsida ja ta ei näe, miks peaks Sildmäe lahti laskma. Lisaks oli tal palju etteheiteid Laarile. Ta otsustas, et ei anna ministrite vahetamisele oma allkirja.
