Teatrikriitikud on möödunud teatrisuvele tagasi vaadates ühel meelel, et Eesti inimeste teatriarmastus sai sel suvel ainult kinnitust ja näitas, et ka teater armastab oma vaatajat.
„Võluöö ulgumerel“ lühilavastusi võib võtta kui kiiksuga komöödiaid, kuid vaadates sügavamale pinna alla, jõuab sealt inimloomuse hämaraladele.
Suur teatrisuvi saab tänasega läbi. Eesti eri paigus mängiti üle 70 lavastuse, uusi lavastusi jõudis publiku ette 42.
Rahvusooperi Estonia ja Von Krahli teatri ühistöö mõjus pigem atmosfäärse kontserdi kui lavastusena.
Tartu Uus Teater võttis Narva-Jõesuus ette ainulaadse ja potentsiaalselt kaelamurdva teatrisündmuse korraldamise ning purustas kõik ootused liivaks ja tähetolmuks, kirjutab Andrei Liimets.
Theatrumi „Ufo“ finaal paneb mõtlema nii ufoteemade kui ka laiemalt jutustatud lugude tõepärasuse olulisusest.
Gerda Kordemetsa kirjutatud ja lavastatud näidendit „Ottabeth“ mängitakse Tõstamaa mõisas ka tuleval suvel. Üks meid kõiki puudutav mõte, mis ajalooliste tegelaste abiga vaatajateni tuuakse, on see, et enne uut algust tuleks vanaga lõpparve teha.
Kui tavaliselt tuleb tikutulega otsida etendusi, mis saavutaks oma täispotentsiaali, siis Eesti Draamateatri suvelavastus „Üks helevalge tuvi“ tõestab, et suvesse sobivad ka tõsisemad lood.
Balletilavastus „Aju“ hakkab laupäeval Leigol elektroonilise muusikaga laineid lööma.
Kes sõidab Saadjärve mõisa härjatalli lihtsalt Märt Avandit ja Ott Seppa vaatama, ei pettu. Nurisevad need, kes n-ö midagi uut ootavad.
Piip ja Tuut Teatri „Spaghetti“ pakub mõnusat muusikat, vahvat liikumist ja värviküllast teatriimesid pakkuvat kunstnikutööd.
Tänase kultuuribiidi muusika valis tantsija Maria Solei Järvet, kes astub üles 10. augustil Leigol etenduvas balletilavastuses „Aju“.
Põnevus, action ja huumor mängitakse julgeolekueksperdist kirjaniku Erkki Koorti teosel põhinevas lavastuses kenasti välja.
Muusikaline lavastus „Rohelised niidud“ kestab küll pikalt, kuid siiski on üllatav, kui palju teemasid, liine ja assotsiatsioone selle nelja tunni sisse mahub.
Alatskivi lossis etendatavas suvelavastuses on üksjagu lavastuslikke häid ideid ja leidlikku lavakasutust. Noored näitlejad oleks aga suunamist pisut enam vajanud.
Aapo Ilves väidab, et ei mõelnud ühtki „Ivan Narodny“ sündmust välja. Kui nii, siis oli see vast elu!
Nuutrumi tänavusuviselt „Öökuninganna“ esietenduselt koju jõudes sai üles kirjutatud kolm seekordse teatrielamuse märksõna: „puänt“, „Ülle“ ja „mängukoht“.
Suvelavastuse meeleolu võtab napilt, kuid täpselt kokku peategelase armastatuim eestikeelne lause „Logeledes hangu najal kannu õlut võtsin“.
„Isasid ja poegi“ vaadates tekkis tunne, et just see ongi huumor, mida eestlased tunnetavad, mis just meid naerma ajab.
„Olen mõelnud, et võiksin saada oma elu sellele järjele, et saan talvel kusagil soojas kirjutada ning suvel ja kevadel vaid lavastusi teha,“ unistab Piibe teatrile kõik näidendid kirjutanud Arlet Palmiste.
„Poolprofessionaalne“ on sõna, mis iseloomustab Albus Kukenoosi küünis esietendunud lavastust „Stahli grammatika“ – usu- ja keelesegadikulist komöödiat.
Lavastus, kus kõik siin maailmas muutub liivaks ja põrmuks, mõjub kainestavalt. Seda ongi vaja!
„Minu kogemus intervjuudega on olnud selline, et kui sulle tahetakse kuidagi ära panna, siis see võimalus leitakse alati,“ ütleb Märt Avandi.
Kammerooper „Hydrogen Jukebox“ on omalaadne tantsuetendus, kus osalistevaheline koostöö on detailideni lihvitud.
Miksteatri suveetendus nutma ei aja, naerma ka mitte, aga rongirööv toimub kõva paugutamise saatel.
„Vanemaks saades hakkad nüansse tabama,“ ütleb Andrus Vaarik oma elu õppetundidele mõeldes. Aeg-ajalt keerab jutt Albee maailmakuulsale näidendile „Kes kardab Virginia Woolfi“, mida Vaarik praegu lavastab.
Tartlaste suvelavastuse kohati vajakajäävat süžeed ja ebaühtlast rütmi turgutavad toredad muusikanumbrid ja mitu õnnestunud näitlejatööd.
TEMUFI suvelavastus „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“ näitab, et igal inimesel tuleb elus enda õnn ise üles leida.
Tadžiki lavastaja Barzu Abdurazakovi „Pärsia viimase keisri mõrv“ on intensiivne, kõrgendatud, võib öelda, et ooperlikus mängulaadis jutustatud tragöödia sellest, kuidas ainuvalitseja surmaga sureb ka rahvas.
