Hariduse alarahastamine on viinud meid olukorda, kus riiklike õppekavade reaalset elluviimist paljudes koolides enam ei toimu: ainetunnid jäävad õpetajate puuduse tõttu lihtsalt ära või tööd koolitunnis korraldavad inimesed, kel puuduvad teadmised õpetatavast ainest ja õpetajatööks vajaminevad oskused.

Katastroofiliseks teeb olukorra see, et kriis üha süveneb, sest eakad õpetajad lahkuvad ühe enam väljateenitud pensionile ning ülikoolides õpivad aineõpetajaks üksikud inimesed.